Asmodeus oleks võinud ka mõne hetkega kohal olla, kuid tahtis kõik targalt läbi mõtelda. Lisaks tundis ta endist igatsust Saara järele. Sellest ei pidanud saama “tavaline relvatäristamine põlvini liivas, vaid midagi … midagi suursugust, et sellest kirjutataks ka ilma minuta, et see raiutaks kivisse ja vajutataks savisse, tulevad põlved peavad seda sõjakäiku õppima koolides!” Asmodeus seisatus ning vaatas tagasi. Ekbatan mõjus siitki, kaugelt, silmapiiril, suure ning ähvardava linnana. Ja vaim ütles endamisi, ka taevale enese kohal ning maale enese all: “Ma näitan sulle, Saara, kui võimsas riigis on sul õnn elada!”
Ja kakssada päeva enne, kui põhjatuule poeg, idatuule käskija, suur kuningas Šarrukinu läks väega üle Siinai, läks turjakas Asmodeus künkast alla, kadus meie silmist, ja kellegi käsi raputas Ferdinandi.
„Väike Ferdinand“ on Kaur Riismaa kolmas romaan. Siin kohtab nii preisi kaupmehi, hiiglaseid kui ka mõnda kurja vaimu. Immanuel Kantist rääkimatagi.
Toetas: Eesti Kultuurkapital