Lugu räägib Väikesest Sõbrast ja tema värvilistest seiklustest oma kalli porgandikarva Kassiga, vaadates lihtsaid, tavalisi hetki lapse siiraste silmade läbi.
"Kuigi Kass kartis hirmsasti vett ja oleks eelistanud pideva askeldamise asemel õues või kamina ees põõnata, ei jätnud ta Väikest Sõpra kunagi üksi, vaid käis temaga kõikjal kaasas. Väike Sõber ütles Kassile: „Ma armastan sind.“ Kass ei osanud neid sõnu öelda. Sellest ei olnud lugu, sest Väike Sõber teadis seda ka sõnadeta."
Aga mis siis selles kenas majas juhtus?
"Ühel varahommikul ärkas Väike Sõber uksekoputuse peale. Ukse avanud, nägi ta seal ühte pappkasti. Pappkasti vahelt piilus välja paar läikivaid rohelisi silmi. Väike Sõber avas kasti.
Seal sees oli väike sakris karvaga ja pahurate silmadega olevus, kes meenutas tigedat tolmukübet.
„Kes sa oled?“ küsis Väike Sõber.
„Paha Tuju,“ vastas külaline."