Lapse loomulik areng kulgeb astmeliselt ja sel teel on nn kriitilised perioodid. Tänapäeva lapse „vaba“ areng tekitab vaid suuri lünkasid. Ei arene välja lapse käeline tegevus (motoorika) ja kasvõi kõne (kriitiline aeg 1. eluaasta lõpust 2. eluaasta lõpuni), mõistetest-mõtlemisest rääkimata. Kool on ju hiljem võimetu! „Õnneliku lapsepõlvega“ kasvatame tegelikult õnnetuid inimesi päriseluks. Just seda – pidutsemist-lõbutsemist – propageeribki meie meedia. Töö kõlbelisest, (enese)kasvatuslikust ja rahvuskultuurilisest mõjust lapsele ei räägitagi.