Väikeses kohas elamise mõttekus Eesti asulad ja maakohad on sarnaste väljakutsete ees, nagu võrdlemisi suur osa Euroopa mittelinnalisi piirkondi. Selliste kohtade ruumipoliitika keskendub enamasti rahvastiku vananemise ja vähenemisega kaasnevatele nähtustele. Kahanevate asulate puhul on üsna hästi toimivaks lahenduseks leitud olevat asula tihendamine, keskuseala määratlemine ning avalike funktsioonide koondamine ühe katuse alla. Rahvaarvu kahanemise mõju ruumiloomele visandas täpselt kahe aasta tagune Maja. Ehkki objektiivsed probleemid eksisteerivad, oleme asulatest ja maakohtadest kõneldes kuidagi märkamatult omaks võtnud puuduoleku retoorika ja kipume neid paiku võrdlema suuremate kohtadega. Aga mis on väikeste kohtade eriomased väärtused? Vaatleme lähemalt viimasel ajal väikese elanikearvuga paikades sündinud arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri värvikamaid näiteid ja millist lahkust nad oma kasutajale pakuvad. Mida erilist neis arhitektuurinäidetes peitub ja kas neis ilmneb midagi, millele ka suuremate kohtadega tegeledes mõelda? Või on neis väärtusi, mis pole suuremates kohtades võimalikudki? Katsetamise julgust kohtab neis ehk rohkemgi kui linnades. Tudulinna kirikute mägi esindab aga omaette fenomeni – sealne puukirik on kaotanud torni ja tuuleveski tiivad, ent siiski tajuvad inimesed selle paiga erilisust ning kujundavad seda pisikeseks kultuurikeskuseks. Oleme ette võtnud üksjagu avaliku funktsiooniga hooneid ja maastikuarhitektuuri objekte, mis on sündinud kohalike inimeste initsiatiivil ja kujunenud nendega tihedas koostöös. Üks omadus, mis uute objektide puhul silma torkab, on parasus – nad on parasjagu suured, nii et hubasuse ja kodususe tunne tekib varmalt. Neis on teatav täpsus ja tabav tarvilikkus, tundub, et midagi pole tehtud keskmisele, tundmatuks jääda soovivale kasutajale. Igale tõsisele, sügavuti minevale ruumitunnetusele eelneb kodususetunnetus. Väikestes kohtades tehtav tundub ka habras – enamasti põhineb see visiooni ja suure sisemise põlemisega ühe kohaliku inimese tööl, mis selle inimese lahkudes võib kergesti soiku jääda. Suure-Jaani tervisekoda on hea näide pikast ja õnnelikult läinud protsessist, kus alates hoone asukoha otsimisest ja mõtestamisest kuni ehitamiseni on suudetud hoida terviklikku nägemust. Rahvaarvu kahanemise tingimustes võib küsida, kas see, mis maale praegu ehitatakse, on n-ö kaasaegne miinimum või kaasaegne arhetüüp. Kas see iseloomustab praeguse aja väärtusi ja joonistab välja selle, millest me ei ole nõus loobuma? Näitab meie alasti hinge? On üllatav, kui kõnekaks osutuvad need väikestesse kohtadesse ehitatud (maastiku)arhitektuuri näited nüüdisajast jutustamisel. Numbri lõpetab Tallinna arhitektuuribiennaalile „Ilu loeb“ pühendatud plokk, mis keskendub ilule kui inimlikule otsustuskriteeriumile ning lahkab tulevikku vaatavalt digitaalsete tehnoloogiate, arhitektuuri ja inimese suhet. Rural Insights Small Estonian boroughs and rural areas are facing similar challenges as numerous other European non-urban areas. The spatial policies of such places are mostly focussed on the phenomena accompanying the ageing and declining population. In case of shrinking small boroughs, the densification of the town, defining the central area and bringing public functions under one roof have proved a fairly functional solution. The impact of depopulation on spatial design was explored by Maja exactly two years ago. Despite the objective problems, we have inadvertently adopted the rhetorics of absences when talking about small towns and rural areas and tend to compare them with larger places. But what are the unique values of small places? We will take a closer look at the most vivid examples of the architecture and landscape architecture recently created in places with small populations and the kindness provided to their users. What are the special features of these architectural examples and is there anything to learn from small places when dealing with larger ones? Or perhaps they carry values that would not even be possible in larger areas? Courage to experiment is often more common there than in cities. The church hill in Tudulinna represents a phenomenon of its own – the wooden church has lost its tower and the windmill its wings, but people still sense the unique quality of the place and aim to turn it into a small cultural centre. We have set out to cover a number of public buildings and objects of landscape architecture that have been created and shaped on the initiative and in cooperation with the local people. One common feature of the new objects is their moderation – their sufficient size creates a sense of cosiness and comfort. They have particular accuracy and precise necessity about them and so it seems that nothing has been made for an average anonymous user. Every serious and in-depth spatial experience is preceded by an experience of cosiness. The buildings made in small places also seem very fragile – it is mostly based on the work of one local person with vision and passion that can easily subside once the person leaves. The health centre in Suure-Jaani is a good example of a long and successful process with the comprehensive vision upheld from the search and conceptualisation of the location up to the construction. In the context of population decline, we may ask if the objects built in the countryside at the moment stand for the so-called contemporary minimum or the contemporary archetype representing the current values and delineating everything that we are not willing to give up? Showing our bare soul? It is surprising how expressive these samples of (landscape) architecture built in small places can be in describing the modern times. The last section of the issue is dedicated to Tallinn Architecture Biennale “Beauty Matters” focussing on beauty as a human decision criterion in design process and exploring the future relations between digital technologies, architecture and man.