Eesti arhitektuuriajakiri MAJA talv 2022 (107) Estonian Architectural Review MAJA winter 2022 (107)

Eesti arhitektuuriajakiri MAJA talv 2022 (107) Estonian Architectural Review MAJA winter 2022 (107)

Evolutsioon või revolutsioon / Evolution or Revolution?
Eesti arhitektuuriajakiri Maja talv 2022 (nr 107)

(R)evolutsioon
Revolutsiooniks on põhjust, kui mõni king liialt pigistab. Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad sellisesse faasi jõuda. Näiteks on ehitussektoril võimatu vaadata mööda rohepöördest, samal ajal toimuvad kiired muutused nii tehnoloogiasektoris kui ka ühiskonnakorralduses. Sellel foonil ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning küsida uue ja parema maailma järele. Aga milline õieti saab olla kliimapöördele kohane murrang? Veel eelmisel kümnendil nii ihaletud uudsus on arhitektuurimaastikul muutunud järsku millekski, mis ärgitab skepsist. Oleme ikka ja jälle virgunud keset arhitektuurset uudsust, mis ei paku enam rahuldust ja näib eilse moena. Kuidas saab aga sündida kvalitatiivses mõttes uus? Kuidas mõista nüüdisajal arengu ja murrangu, evolutsiooni ja revolutsiooni suhet?

Elame justkui maksimaalsel määral ühendatud ja tihendatud kultuuriruumis, kus kõikvõimalike valdkondade vahelised sümbiootilised ja dünaamilised kokkupuuted on äärmiselt tõenäolised. Võimalus ettearvamatuteks murranguteks võiks olla päris suur. Samal ajal on väga suur kontrast globaalse virtuaalse teadlikkuse ja lokaalse materiaalse kehalisuse vahel. On see hea või halb? Mine tea. Ühest küljest võib mu sõnum jõuda kõikjale. Teisalt võib globaalne teadlikkus mind jõuetuks teha: mida mina oma materiaalses piiratuses parata saan?

Kuidas mängib siin kaasa avalikkuse killunemine? Millise ulatusega, kuivõrd täielik peaks praegusel ajal olema revolutsioon, et väärida oma nime?

Areng ja murrang

Klassikaline kujutelm evolutsiooni ja revolutsiooni suhtest vastandab ja vaheldab ühelt poolt võrdlemisi aeglast, enam-vähem stabiilset ja suuresti ennustatavat arengut ning teiselt poolt väga kiiret ja intensiivset, ebastabiilset ja täiesti ennustamatute tagajärgedega murrangut, mille tulemusena kehtestub uus, varasemast otsekui ühildamatult erinev olukord, mis siis taas aeglaselt, enam-vähem stabiilselt ja suuresti ennustatavalt mingis suunas arenema hakkab. Selliselt on ajaloolise järjepidevuse peale mõeldud nii ühiskondlikul, poliitilisel, majanduslikul kui ka kultuurilisel tasandil. Nii mikro- kui ka makrotasandil. Sellest on palju kirjutatud. Juri Lotman lõi terve kultuurimudeli, kui vastandas tasakaalustatud arengu seaduspära plahvatuse juhuslikkusele. Kuid kas arengu ja murrangu sellisel vastandusel on praegu enam vahetut kaardistusjõudu? Võib-olla tühistab arengu tunnetatav intensiivsus ennetavalt murrangu võimalikkuse – või võimaluse tajuda murrangut murranguna? Või varjutab arengu tunnetatav intensiivsus osavalt hoopis tegelikku arenguseisakut?

Praegu loodame murrangut, pöördudes kliimaneutraalse puitarhitektuuri juurde. Kui murrangulisena aga tajuksime tänast üleminekut tulevikus, mõeldes sellele, et ka tööstusrevolutsiooni aegu ehitasime mastaapseid puitasumeid?

Reform ja revolutsioon

Äkki kuulub arengu ja murrangu, reformi ja revolutsiooni sedavõrd selgepiiriline dialektika pöördumatult mõnda möödunud ajastusse? Reformimeelsetele on alati ette heidetud asjaolu, et kui tahes edasiviivad nende reformid ka poleks, jäävad need lõppkokkuvõttes ikkagi leebelt ja kuulekalt olemasoleva süsteemi horisontide piiresse ega muuda midagi fundamentaalset. Revolutsionääridele on omakorda ette heidetud asjaolu, et revolutsioon teisendab olemasolevat süsteemi totaalselt ja sellega kaasneb paratamatult häving ja vägivald. Viimasel ajal on hakanud kostuma üleskutseid reformi ja revolutsiooni vahelise vastanduse ületamiseks: teoses „Neli tulevikku: maailm pärast kapitalismi“ räägib Peter Frase huvitavalt revolutsioonilistest reformidest, mida saaks vastu võtta „leebelt ja kuulelikult“, st demokraatlike seaduste piires, kuid mille tagajärjed oleksid totaalsed (st totaalselt süsteemi muutvad). Valik reformi ja revolutsiooni vahel olevat vale ning õige on vaid revolutsiooniline reform.

Milline on selles kontekstis rohepöörde mõju ehitusvaldkonnale? Kas see, kui normiks saaks keskkonnatõenditega ehitusmaterjalid ja hoonete materjalipasside kasutuselevõtt, kus säilib info materjalide parandamise ja ringlussevõtmise võimalustest, võiks olla revolutsioonilise reformi mõõtmetega muutus?

Selles numbris arutleme, milline osa on nägemusküllastel ideeprojektidel nüüdisaja arhitektuurimaastikul ja millises kontekstis need sünnivad. Kes ja kui palju tegeleb Eesti ja Euroopa ruumiloomemaastikul visiooniloomega? Selle küsimuse võtame ette ka struktuurselt: mis on Euroopa Liidu ja Komisjoni võimuses, mida saab teha kohalik omavalitsus ja mis võimalused on arhitektuuripraksisel? Ajal, mil näib, et fookus on kollektiivsel uudsusel, tiheda kultuuriruumi otsade kokkuviimisel, heidame siiski ka pilgu Eesti arhitektide kõvaketastele ja uurime, milliseid ehitamata või lausa ehitamise ambitsioonita teoseid seal leidub. Arhitektuuriajalugu tunneb küllalt ehitamata projekte, millel on olnud suur ideeline mõju või on nad ühel hetkel osutunud oma ajastu märgiliseks iseloomustajaks.

Ajastu või murrang?

Fredric Jameson tuvastas juba 20. sajandi lõpu kultuurilises historiograafias ajastu ja murrangu dialektikat. See on kahesuunaline liikumine, kus kõikvõimalike järjepidevuste esiletõstmine, fookuse nõudlik ja järjekindel asetamine sujuvale üleminekule minevikust tulevikku teiseneb aeglaselt teadlikkuseks radikaalsest murrangust, samas kui kõrgendatud tähelepanu murrangule muudab selle järk-järgult täieõiguslikuks ajastuks. Aseta piisavalt reflektiivne rõhk mõnele ajastule ning see hakkab tunduma murrangulisena; vaata piisava intensiivsusega mõnd murrangut ning see hakkab mõjuma ajastuna. Niisugune on paradoks, mille raames oleviku ja mineviku ajalooline kaardistamine paratamatult aset leiab.


Peatoimetaja Kaja Pae koostöös Jaak Tombergi já Urmo Metsaga

ENG
Estonian Architectural Review Maja winter 2022 (No 107)

(R)evolution

When a shoe squeezes a bit too much, there is reason for revolution. On a global scale, there are currently a number of issues on the verge of reaching that stage—for instance, it is impossible for the construction sector to disregard the green transition. At the same time, there are rapid changes taking place in the technology sector as well as organisation of society. Against this background, architects should not forget to keep themselves alert, and to ask for a new and better world. But what kind of breakthrough could actually be appropriate for the climate transition? The kind of novelty that was very much coveted in the field of architecture only a decade ago has suddenly become something that raises skepticism. Time and again we are roused in the midst of architectural novelty that no longer offers us satisfaction and looks like a fad from yesterday. But how could something qualitatively new be born? How to understand the relationship between development and breakthrough, evolution and revolution in the contemporary times?

We seem to be living in a maximally connected and compressed cultural space, where all kinds of interdisciplinary, symbiotic and dynamic contacts are extremely probable. The chance of unpredictable breakthroughs should be quite high.

Then again, there is a large contrast between global virtual awareness and local material corporeality. Is that good or bad? Who knows. On the one hand, my message can reach everywhere. On the other hand, this global awareness can make me languid—after all, who am I to do something, given my material finitude?

How does the fragmentation of public play into this? How far-reaching and thorough-going should a revolution be in order to be worth its name today?

Development and breakthrough

A classic understanding of the relationship evolution and revolution contrasts and alternates, on the one hand, a relatively slow, more or less stable and largely predictable development and, on the other hand, a very swift and intense, unstable and absolutely unpredictable breakthrough, which establishes a new, seemingly incommensurable situation—which then in turn starts to develop in some direction in a slow, more or less stable and largely predictable way. This is how historical continuity has been thought of on the social, political, economic as well as cultural level—both on the macro and micro level. Much has been written on this. Juri Lotman developed an entire model of culture where he contrasted the regularities of balanced development with the randomness of an explosion. But does this kind of opposition between development and breakthrough still hold any immediate potential for mapping our situation? Could it be that the felt intensity of development pre-empts the possibility to perceive a breakthrough as a breakthrough? Or perhaps the felt intensity of development even shrewdly conceals what is actually stagnation?

Right now, we are hoping for a breakthrough in the turn toward climate-neutral wooden architecture. Yet, how groundbreaking would this transition seem when looking back to it in the future, given that large-scale wooden districts were built already in the times of the Industrial Revolution?

Reform and revolution

Or perhaps it is this clear-cut dialectic itself, between development and breakthrough, reform and revolution, that belongs irrevocably to some past era? Reformists were always reproached for staying innocuously and obediently within the horizons of the existing system and not changing anything fundamental, regardless of how constructive their reforms were. On the other hand, revolutionaries were reproached for the inevitable destruction and violence that accompanies the total transformation (or in fact replacement) of the existing system. Lately, there have been calls to transcend the opposition between reform and revolution. In his book Four Futures, Peter Frase has an interesting discussion of revolutionary reforms that could be brought to pass “innocuously and obediently”, i.e., within the confines of democratic laws, but which would have total consequences (i.e., changing the system totally). In his view, the choice between reform and revolution is a false dilemma—the right choice is revolutionary reform.

Given this context, what is the effect of green transition on the construction sector? Could the normalisation of environmental certificates for building materials and adoption of material passports for buildings that retain information about the possible improvement and recycling of materials, amount to a revolutionary reform?

In this issue, we discuss the role and formation of vision-laden project ideas in contemporary architecture. Who is doing the envisioning in Estonian and European spatial design, and how much of it is done? We also examine it from a structural perspective—what lies within the powers of the European Union and European Commission, what can be done by the municipal authorities, and what are the possibilities of an architecture firm? Even though the focus today is seemingly on collective newness and tying together the threads of our compressed cultural space, we still cast a glance at the contents of the hard drives of Estonian architects and investigate what kinds of unbuilt or even not-to-be-built works can be found there. The history of architecture is well-acquainted with unbuilt projects that have nevertheless had a huge impact on our ideas, or have even become emblematic of their time.

Period or break?

Fredric Jameson identified already in the cultural historiography of the late 20th century a ‘dialectic of period and break’. It is a two-way movement where the emphasis on all kinds of continuities, a consistent and fastidious focus on smooth transitions from the past to the future slowly transforms into an awareness of a radical break, whereas heightened attention on the break gradually transforms the break into a full-fledged period. Sufficient reflective emphasis on a period makes it look revolutionary; a sufficiently intense look at a break makes it look like a consistent period. This is a paradox that is bound to accompany our historical mapping of the present and the past.



Tarne 1-3 tööpäeva
Kogus
9,00 €
Apollo Klubi hind: 8,55 €
Saadavus kauplustes

Viimased kommentaarid

Keskmine hinnang puudub (kokku 0 hindajat)
5 tähte 0
4 tähte 0
3 tähte 0
2 tähte 0
1 täht 0
Jaga oma mõtteid teiste klientidega
Lisan ostukorvi...
Lisan soovikorvi...
Sulge
See väli on kohustuslik.
Palun sisesta 2 või enam tähemäki.
See väli on kohustuslik.
Palun sisesta 2 või enam tähemäki.
First name is not valid.
Vigane email.
E-posti aadress on nõutud.
This email is already registered.
Vigane email.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
See väli on kohustuslik.
Enter a valid password.
Palun sisesta 6 või enam tähemärki.
Please enter 16 or less characters.
Passwords are not same.
Isikukood/reg nr. puudub.
Reg nr. puudub.
Firma nimi puudub.
Selle isiku- või registrikoodiga on konto juba loodud
Vale Eesti isikukood
See väli on kohustuslik.
Birthday field is not valid.
Email, isikukood või salasõna on vale