Kas subjektiivne ajakaemus on ürgne või tuletatud ja kas see on kohe algusest peale seotud kiiruse tajumisega? Kas neil küsimustel on konkreetne tähtsus lapsel tekkivate mõistete analüüsimisel või on ajamõistete konstrueerimine lõppenud enne kõne ja teadliku mõtlemise tasandil väljendumist? Kuna psühhopatoloogias kohtame sageli aja probleemi, siis võivad ka järgnevad tulemused psühhopatoloogidele kasulikud olla. Samas puutuvad ka pedagoogid ja pedagoogiline psühholoogia pidevalt kokku kooliealistel lastel aja mittemõistmist tõstatavate probleemidega.