„Jumalaema kirik Pariisis“, üks romantismi tippteoseid, on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning – sugugi mitte viimases järjekorras – Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.