Averiin arvustab: Osvalds Zebris „Maarja“

Kas Sina oled olnud olukorras, kus Sa noorena pead otsustama, kas elada teiste ootuste järgi või leida üles iseenda tee? Kui teema kõnetab, siis soovitan üles otsida Apollo raamatukauplusest raamatu “Maarja”, 51 aastase Läti, igapäevaselt ajakirjanikuna töötava, Osvalds Zebrise teos, mis just sellele küsimusele vastust püüab leida. Raamat on antud välja 2024. aastal kirjastuse “Päike ja Pilv” poolt ja originaal „Māra“ ilmus Lätis juba 2019. aastal, pälvides seal märkimisväärset tähelepanu. “Maarja” on teos, mis räägib loo 10. klassi alustava neiu ning tema sõprade hingeelust, suhetest ja identiteedi leidmisest. Lisaks Maarjale jutustatakse lugu ka kahe teise tüdruku silmade läbi, kelle maailmavaated ja elu erinevad Maarja omast drastiliselt ning sellest tulenevad ka tüdrukute vahelised erimeelsused. Autor on ise öelnud, et tegemist on looga julgusest ja enese leidmisest, otsides vastused küsimustele, et kes ma tegelikult olen, kuidas jääda iseendaks, kui lähimad sõbrad muutuvad või mida teha, kui sa ei tunne end igapäevaselt turvaliselt.

Juhtumisi alustan ma ise ka sellel sügisel õpinguid 10. klassis ning seetõttu on mul lihtne samastuda “Maarja” tegelastega. Just sellepärast jäi mulle silma viis, kuidas kirjanik esitleb noorte omavahelisi vestlusi ja millist sõnavara ta seejuures kasutab. Olen ka varem märganud, et noortest ja noortele kirjutades on väga oluline tabada nende suhtlemise loomulikku rütmi. Mulle tundus, et selles raamatus jäid mõned dialoogid pisut “kangeks”, sest need ei kõlanud päris nii, nagu meie, noored, omavahel tavaliselt räägime. Loomulikult kuuluvad noorteromaanidesse erimeelsused, emotsioonid, omavahelised tülid ja ka mahlakas kõnepruuk. Samas usun, et lugu mõjuks veel usutavamalt ja eriti noorel lugejal oleks tegelastega lihtsam samastuda, kui raamatus pruugitud kõneviis sarnaneks rohkem päriselulistele vestlustele, mida noorte seas igapäevaselt kuulda võib. Nii oleks lugejal raamatu maailma veel kergem sisse elada.

Iga peatüki ees on mustvalged illustratsioonid, mis lisavad raamatule sügavust ja aitavad mõnes kohas, kus sisu segaseks jääb, mõttel järgi tulla. Mulle selline kontseptsioon meeldib, kus illustratsioonid pole mitte teksti juures või sees, vaid peatüki alguses. Nii ei katkesta pildid lugemist ega tõmba tähelepanu loolt eemale. Samuti leevendavad need juba peatüki alguses pisut uudishimu, et mis edasi juhtuma hakkab. Raamatu „Maarja“ illustratsioonid on loonud Läti kunstnik Elīna Brasliņa, kes on üks tuntumaid Läti illustraatoreid ja animatsioonikunstnikke. Juba sellepärast tasub raamatut kasvõi sirvida, kui esimese hooga lugemiseni ei jõua.

Selle raamatu juures meeldis mulle kõige rohkem viis, kuidas autor on tegelaste mõtteid ja emotsioone kujutanud. Tunded ja sisemised kõhklused on edasi antud usutavalt ning nii, et tegelastega on lihtne kaasa mõelda ja neid mõista. Kui raamatu algus paistis konarlik ja hakkas tekkima tunne, et mulle teose sisu pinget ei paku, siis pärast kolmekümment lehekülge olin juba täielikult kaasahaaratud ning tekkis suur huvi teada saada, mis edasi juhtub. Julgustan kõiki, kes raamatuga alguses vedama ei saa, siiski lõpuni pusima, sest ma luban, et mõtteainet jagub selles teoses küllaga igas vanuses lugejale..

--- Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Averiin Hummal (Tartu Hansa Kool).