Hoiad käes minu esimest audioraamatut, kuhu olen valinud luuletusi ja lugusid oma raamatutest „Kaitseala“, „Emapuhkus“ ja „Viimane monogaamlane“. Neid lugusid sisse lugema ajendas mind Anu Auna dokumentaalfilm „Vetelkõndija“. Filmi vaadates kujutlesin, millised palad mu loomingust sobiksid seda saatma.
Kaamerasilma kaudu kohtusin uuesti oma kunagiste meeleolude ja mõtetega: kuulsin taas kõrvus Mohni saare lõputut lainemüha ja nägin vaimusilmas majaka plinkimist. See ühtlane valgussignaal andis natuke kindlust neil keeruliste suhete aastail, mil südametorme ei vaigistanud miski. Saarel, kus meri tuletas ennast kogu aeg meelde, oli lihtne ette kujutada, et võtan ennast kokku ja lähengi vett mööda – niisama ilmvõimatult lihtne, kui armastada jäägitult ja sõeluda samal ajal elu liivakellast välja loomingut.
Olen siia kuulamispäevikusse kogunud nende aastate luuletusi ja lugusid, et saada ka ise aru, kui mitu miili merd on juba käidud.
Kristiina Ehin