Absoluutselt

Palju lugenule koguneb salme ja kirjakohti, allakriipsutusi, väljakirjutisi ja meelde jätmisi, mis alatihti uuesti kõnetavad, mis teda kujundavad, mis teda talle endale avavad. Öeldakse, et lugeja kasvab koos raamatuga, aga siis peab tal olema oma raamat, mida uuesti lugeda. Üks kord loetud raamat on nagu kuum hitt, mis kõlab ja kaob, ent riiulite põhivara võib olla nagu esivanemate plaadistatud ooperihääled mitmest sajandist, mitmelt mandrilt, mitmes keeles. Erineva energiaga häältest ei kujune ometi kakofooniat, kuigi nii võiks karta, sopran kõlab tenoriga kenasti kokku, kui ka sõnad ja viis on kummalgi oma. Saab ütelda, et raamat kasvab koos lugejaga, uus lugeja leiab väga vanast raamatust oma tänapäevaseid mõtteid, kuna huvi inimese olemuse ja elu mõtte vastu on olnud alati seesama. Maailmaseletus on igal inimesel isiklik. Selles raamatus (nagu juturaamatus üldiselt) pole teadust ega viimset tõde, siin on tundeid ja mõtisklusi, siin on kogemustõde ja äratundmistõde. Kõik minu tõed on õiged minu enda jaoks; teid kutsun mõtlema kaasa, vastu ja edasi. – Lehte Hainsalu