VESTLUSEST AUTORIGA
K: Kas Dante Klubi oli ajalooliselt olemas?
MP: Jah, ning see oli tõepoolest koondunud ümber Henry Wadsworth Longfellow´. Ameerika 19. sajandi kõige väljapaistvam poeet Longfellow oli alustanud Dante "Jumaliku komöödia" tõlkimist, püüdes selle abil üle saada oma naise traagilisest surmast. Tema ümber koondusid sõbrad ja kolleegid, kes hakkasid nimetama ennast Dante Klubiks. Klubi liikmed kohtuvad igal kolmapäeva õhtul Longfellow majas Cambridge´is (mida me võime praegugi külastada), et vaadata üle ja arutada läbi Longfellow´ viimased tõlked, milles tegid vahepeal pausi, et õhtust süüa, jäädes tihtipeale külla kuni kella ühe-kaheni öösel.
K: Ühes ülevaates öeldakse, et romaani mõrvad on piisavalt võikad, et Stephen Kingi võpatama panna. On see tõsi?
MP: Ma ei arva, et need päris nii verised on! Põhjus, miks vägivald jutustustes nii palju tähelepanu pälvib, on suurelt osalt selles, et see peidab endas saladusi. Tõepoolest, Dante "Inferno" on tulvil oma tegelaste salaelusid (ja saladuslikke surmasid). Dante mõrvad raputavad Dante Klubi liikmed välja oma rahulikust ja turvalisest kirjanduskarjäärist. Nagu James Russell Lowell romaanis märgib, samal ajal, kui nemad tõlkisid Dantet tindiga, tõlkis keegi teine Dantet verega.
K: Kas "Dante Klubi" nautimiseks peab lugeja olema tuttav Dante loominguga?
MP: Kindlasti mitte! Romaani mõistmiseks ei ole mingeid eeltingimusi.