„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.” Selles raamatus on kaks peategelast – laps ja robot. Robot oskab õigel ajal rääkida ja õigel ajal tasa olla. Ta oskab kuulata ja nõu anda. Ta saab lapsest aru ja laps saab temast aru, ehkki robot ajab kõneldes sõnad sassi. Sellise roboti mõistmiseks on vaja just sellist last. Sõna „robot” kasutuselevõtust möödub 2021. aastal 101 aastat. Sõna väljamõtlejate ja esmakordsete kasutajate au kuulub tšehhi kirjanikele, vendadele Josef ja Karel Čapekile. Sandra Heidovi sulest on varem ilmunud raamatud „Ema, kes armastas kaua magada” ja „Lapsed ja natuke vanemad”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.