Mitte keegi ei tunne sind paremini kui õde... Vanavanematelt päritud loomade varjupaika juhtides on Autumn ja Ember Somerset kõiges ühel meelel. Muudes asjades eriti mitte. Kohusetundlik Autumn eelistab kodus diivanil lugeda, Ember aga linna peal pidutseda. Pärast Autumni eelmise suhte katastroofilist lõppu on tegemist puhtalt enesekaitsega, aga kui tema keskkooliaegne armastus tuleb linna tagasi koos imearmsa väikese tütrega, äratades mälestusi, mida oleks parem minevikku jätta, on Autumnil abi loota vaid ühelt inimeselt... Emberi vabameelse pealispinna all on valu. Ta tõukab Autumni meelsasti teise võimaluse poole, aga kas oma südamega riskida? No ei. Mida lähemale Autumn oma loo õnnelikule lõpule jõuab, seda enam arutleb Ember, millest ta ise ilma jääb ja kas poleks mitte aeg samuti julge olla.