Eesti filosoofi Margus Oti mahukas ja mitmekülgne essee võtab mõtiskleda selle üle, milline olemine on hea, kuidas olemine saaks veel parem olla ning missugune olemine võiks olla parim. Keskendudes eelkõige inimese heaolule, käsitleb Ott erinevaid teemasid heaolumõõdikutest inimsuheteni ja kunstidest looduskeskkonnani ning jõuab järeldusele, et olemine ise ongi juba hea, võrratu, absoluutne, kuid see saab alati olla veel parem: „Parim olu on korraga käes ja käest ära. See ongi priima.“ Margus Ott (snd 1975) kaitses doktorikraadi filosoofias Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudis 2014. aastal. Ta on õpetanud filosoofiat paljudes Eesti ülikoolides ning tema peamised uurimisteemad on keerukus, ajalisus, kehastumus ning võrdlev filosoofia. Aastatel 2015–2018 ilmus temalt kuueköiteline teos „Väekirjad“, aastal 2024 kaks ingliskeelset teost: „Embodiment Theory and Chinese Philosophy“ ja „Resonances of Neo-Confucianism“. Ott on tõlkinud eesti keelde mitmeid mõtlejaid: Gilles Deleuze, Zhuāngzi, Baruch Spinoza, Gottfried Wilhelm Leibniz, Henri Bergson ja François Jullien. Samuti on ta avaldanud antoloogia hiina vaimulugemis- ja muusikapärimuse tekstide tõlgetega („Muusika ja muundus“).