Eestis seni suhteliselt vähe tuntud Michel Certeau’ looming kuulub kahtlemata Lääne humanitaar- ja ühiskonnateaduste kullafondi. Väga erinevatest valdkondadest (keeleteadusest bioloogiani) pärit meetodeid rakendades avab ta uudse vaate igapäevaelule – igikestvale taibukale toimekusele, tänu millele saadakse hakkama ja säilitatakse inimlikkus võimude pealesurutud ruumikorralduse ja reeglite lahtristikus. Ta toob nähtavale lihtinimeste leidliku aktiivsuse seal, kus valitsevad võimud, kaasaarvatud moodne teadus ja majandus, eelistavad näha vaid passiivset objekti. Kuna suur osa eestlaste ajaloolisest mälust kõneleb sellest, kuidas võõrvõimude alluvuses ellu jääda, pakub Certeau’ raamat meile vägagi olulist mõtlemisainet.