See humoorikalt illustreeritud raamat räägib elulistele näidetele tuginedes lihtsatest, kuid sugugi mitte enesestmõistetavatest asjadest. Noorte kohati liigsest lapsemeelsusest on tänapäeval saanud vanematele mureküsimus. Leidub noori, kes on küll füüsiliselt juba suureks kasvanud, kuid pole saanud sealjuures ei täiskasvanuks ega iseseisvaks. Kuid selles on oma osa lapsevanematel endil, kellel on palju liigset tarmu, nii et sellest jätkub ka oma laste elu elamiseks, kõikides nende asjades osalemiseks, nende eest otsustamiseks, nende elu kavandamiseks ja nende probleemide lahendamiseks. Küsimus seisneb selles, kas lapsed seda üldse vajavad. Ja kas ei kujuta see endast hoopiski põgenemist omaenda elust lapse ellu? Autor juhib tähelepanu sellele, et tuleb ka iseenda eest hoolitseda, lubada endal olla mitte ainult lapsevanem ja leida võimalusi sellest rollist väljumiseks. Selles raamatus ei räägita mitte ehtsast laiskusest, vaid peetakse silmas lapse iseseisvuse arenemiseks vajalike tingimuste loomist. Peaasjalikult on see raamat mõeldud emadele, kes üritavad alati viimase peal head olla. Ja neile, kes tahavad teada, mida teha, kui laps ütleb, et ta ei oska või ei taha, ja kuidas panna teda iseendasse uskuma.