Põhjalike kommentaaridega varustatud teos kõneleb luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) elust, pikematest kirjavahetustest Bernard Kangro ja Henrik Visnapuu muusa Õie Fleigiga ning 1960. aastatel alguse saanud sõprusest Marie Underiga. Koos kunstiteadlasest abikaasa Armin Tuulse ja nelja-aastase poja Taneliga Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi põgenenud Liidia Tuulse elas Rootsis 68 aastat. Raamat annab ülevaate, kuidas tulid põgenikud toime võõrsil, mida tähendas sattumine uude keele- ja kultuurikeskkonda; kuidas aitas rootsi luule tõlkimine kohaneda ning kuidas „elati Eestit“ kodust kaugel; kuidas jõudis Liidia Tuulse oma luuleni ja missugune roll oli selles kirjanik Bernard Kangrol; mida tähendas sõprus Marie Underi ja Henrik Visnapuu muusa Õie Fleigiga. Rohkesti infot on nii Rootsi kui ka Šveitsi eestlaste (kultuuri)elu ning seltskondliku lävimise kohta, mida ilmestavad fotod Tuulsete koduarhiivist, Rahvusarhiivist, muuseumitest, aga ka mitme tuntud kultuuritegelase erakogust. Tänu Liidia Tuulse perekonnale ja Bernard Kangro pojapojale Oscar Kangrole on meil võimalus tutvuda ka Liidia Tuulse ja Bernard Kangro seni avaldamata luuletustega.