Möödunud aastal möödus 80 aastat Läänemerel toimunud draamast, milles hukkus tõenäoliselt vähem kui tunniga erinevatel andmetel 500 kuni 2500 eestlast (see arv ei ole tänapäevani teada), pääsenute hulgas oli eestlasi 150 ringis. Võib arvata, et see oli ajaloos ainulaadne hukatuslike tagajärgedega laevahukk. Tegemist oli „Moero“ nime kandva Saksa laeva uputamisega 22. septembril 1944 Läti rannikust mitmekümne kilomeetri kaugusel. Haavatute ja põgenikega täidetud laev oli teel Tallinnast Saksamaale. Võrdluseks võib tuua ühe hilisema laevahuku 50 aastat hiljem Läänemeres, kus 28. septembril 1994 hukkus parvlaeval „Estonia“ 285 eestlast. „Moero“ hukkumisest on kirjutatud mitmeid artikeid ja palju mälestusi, kuid ei ainsatki raamatut. Loodan, et käesolev raamat täidab selle tühiku. Nagu suurte katastroofide puhul ikka, on selles loos imelisi pääsemisi, naiste ja laste traagilisi surmi, tuntud inimeste hukkumist ning palju muud selgusetut, kuid lisaks tohutul hulgal inimlikku tragöödiat ja leina, ka nn „ellujäänute süütunnet“ neil, kes nägid pealt oma kaaslaste, sõprade ja lähedaste inimeste hukkumist – kõike seda mida Teine maailmasõda, mille keerisesse Eesti vägivaldselt tõmmati, kaasa tõi... Käesoleva raamatu esimeses pooles annab autor ülevaate hukkunud laeva ajaloost ja hukust, teises pooles saavad aga sõna ellujäänud – need, kes pidid tundide kaupa võitlema oma elu eest külmas Läänemeres ja kelle ehedad mälestused (räägitud ja kirja pandud küll enamasti hiljem) võimaldavad lugejal ehk tunnetada „Moero“ huku jäist hingust.