Keskpäeva varjud

Vene ulmeruumis on Arkadi ja Boriss Strugatski täiesti unikaalses staatuses. Neid jäljendatakse, nende teostele kirjutatakse järgesid, nendega polemiseeritakse ja vaieldakse oma teostes. Nende üks olulisemaid mõtteliselt seotud tsükleid on saanud nimeks Keskpäeva maailm. Nagu Amber, heidab see maailm lõputult varjusid, peegeldusi, tekitab iseenda kloone. Kogumik „Keskpäeva varjud“ seob ühte viis lugu nende Keskpäeva maailmast – kaks nende endi lühiromaani: „Kauge Vikerkaar“ ja „Poiss põrgust“, ning kolm järge või töötlust teistelt autoritelt, kes seda maailma igaüks oma nurga alt täiendavad või ümber teevad. Nagu kogumiku pealkiri viitab, pole Keskpäeva maailm enam varjudeta idüll. Pimedus tiheneb, vari kasvab. Kui juba Strugatskite endi lühiromaanis „Poiss põrgust“ kirjeldatud tulevik kannab teatud hääbumise märke, siis Uspenski ja  Verov koos Minakoviga keeravad helge tuleviku sõlme, Lazartšuk aga ei jäta enam üldse kivi kivi peale.