Alguses oli sõna. Kodu. Tunne. Kodutunne. Ainult eesti keeles on selline sõna, mis ütleb kõik. Kasvõi selle kaudu, kuidas on siis, kui seda pole. „Kodutundeta me jääme kodutuks,“ lauldakse „Nukitsamehe“ filmis Olav Ehala viisi järgi, jutustades kodutundest kui põhilisest kasvatusvahendist paharetist inimlapseks. Selle erilise tunde järgi nime saanud saatesari toimib seitsmendat aastat eestimaalasi abistava üksusena. See kokkuhoidev meeskond jõuab inimesteni läbi nende endi, nende naabrite või muidu heasoovijate kutsete. Haiguse, õnnetuse või juhuste kokkulangemise tõttu on mõni inimene ja tema lähedased sattunud rohkem või vähem ajutisse hätta, millest väljapääsemiseks piisab sageli ülesehitavast tõukest – ja seda Kodutunne pakkuda soovibki. Inimväärikus ja usk, elujõud ja lootus taastuvad, jalule tõustes ei pea Kodutunde võrgustikku põimitud inimesed enam paigal marssima, vaid saavad uue hingamisega edasi minna. Aastatega on Kodutunne kasvanud ka saatest kaugemale. Nüüd on olemas juba ka sama nimega tooted, mida valmistades ja ostes panustavad nii tootjad kui ka ostjad telesarja tagalasse. Tänu sellele pole tegu enam projektipõhise, vaid pideva ja turvalise ettevõtmisega. Nii nagu telesaadet loovad erinevate erialade meistrid, on ka abistatud inimesed kõige erinevamate ametite ja taustadega. Kodutunde raamat moodustab ühe võimaliku koondportree meie Eestist. Ka meie rahva peaministri ja presidendi kodutunde lood on selles raamatus olemas. Lihtne ja ilus. Me kõik oleme inimesed. Olgu meil õnne oma kodutunnet tajuda läbi selle, et ta ON, mitte läbi tema puudumise.