Mesindusest on tänaseks eesti keeles juba nii palju raamatuid ilmunud, et nendest saaks kokku kohe väikese raamatukogu. Kuid seda raamatukogu sirvides jääb sealt midagi justkui puudu… Puuduva otsimisel ütlesin mesinikele, et ma uurin seda, mis jääb kirjapandud teadmise taha. Üsna tihti sain vastuse: „Enamik asju jääb kirjapandud teksti taha.” Sealt siis hakkasingi teemadega hargnema ja nendest harudest sündisid käesoleva raamatu alapealkirjad. Meid ümbritsev liigirikkus on küll otse, küll kaudselt seotud meie endi tegevusega. Teiste liikidega koos elamine ja nendega arvestamine on nüüd üha tähtsamaks teemaks tõusnud. Meie inimestena tahame ju korrastada ja kodustada oma ümbrust ja tänaseks ületab kodustatud loomade arv kordades metsikute loomade kogumassi. Kõige arvukamalt on loomadest aga putukaid ja me Euroopas oleme kodustanud vaid ühe neist – Euroopa meemesilase. Siiski pole meemesilase kodustamine jõudnud nii kaugele, et ta inimesele kuuletuks, ta käitub ja areneb ikka oma ürgsete instinktide järgi. Me võime ju mõelda, et kontrollime teda, aga ka tema kontrollib oma peremeest, kui nii võib öelda. Instinkt minna puurist välja vabasse loodusesse inimesest sõltumatult elama on tal ikka alles. Mind huvitas, kes on see inimene ise, kes jääb sinna mesilase ja mee vahele. Kes on see, kes mesilaste kodustamise protsessi püüab lõpule viia ja seda putukat rohkem mõista. Mesilaste vaatlemisest, nende vaatluste mõtestamisest ning mesilastega suhtlemisest on nõus kõik mesinikud tundide viisi rääkima. Mesilaste saaduste kasutamise aeg ulatub Euroopas neoliitikumi, kuna arheoloogilistel väljakaevamistel on savinõudelt leitud mee või vaha jääke. See mesi ja vaha koguti tol ajal koriluse meetodil, kuid võib aimata, et siis hakkas ka nendest putukatest hoolimise aeg. Hiljem tekkisid juba omandis olevad tarupuud metsades, mille peale oli tehtud selle peremehe märk, kellele see kuulus. See tähendas juba otseselt hoolitsuse algust, sest mesilase kodupuud hoiti ja kaitsti. Tõeline kodustamise eelne periood sai alguse 19. sajandil. Sajandi keskel, lõpus ja ka 20. sajandi algul toimus mesinduses suur üleminek, sest leiutati mitmed raamtarutüübid, mis on tänaseni käibel. Sellest saab põgusalt lugeda ka käesoleva raamatu peatükis „Vanematest tarutüüpidest Eestis“. Kuid kes tahab põhjalikumalt kogu Eesti mesindusteemasse süüvida, saab sellest lugeda Antu Rohtla koostatud elektroonilisest Mesindusleksikonist. Mesi toiduks ja vaha mitmesugusteks tarbeasjadeks olid pikka aega peamised, mida mesilastelt saadi. Kuid juba antiikkirjandusest võib leida märkeid, et mett ja samuti teisi tarusaadusi kasutati ka ravimiseks. Siiski sai kommertslik tarusaaduste kogumine võimalikuks alles siis, kui leiutati raamtarud ja neid saadusi hakati kokku ostma tööstuslikes kogustes. Selle kommertsliku perioodi algusest saab ka siin raamatus põgusa ülevaate peatükis „Nõukogudeaegsest õietolmu kogumisest“. Mitmest peatükist saab ka lugeda, kuidas mesinikud ise tarusaadusi tervise parandamiseks kasutavad. Mesilaste tähtsus taimede tolmeldamisel on teatud juba ammu, kuid nüüd looduslike tolmeldajate vähenemisega võivad ohtu sattuda nii mitmedki taimeliigid. Seetõttu on meemesilastel täita ka looduslike tolmeldajate tühimik. See on olulisemgi kui mesilastelt saadav mesi ja tarusaadused kokku. Mesilaste tähtsus taimede tolmeldamisel käib siin läbi mitmest peatükist. Mind huvitas ka, kuidas mesinik ennast looduskeskkonda paigutab, kus ta elab ja kuidas ta loeb maastikku enda ümber. Elusloodus on üks mesinike lemmikteemasid, sest ilma taimedeta pole ka mesilasi ja nad on nõus sellest pikalt ja põhjalikult rääkima. Kuid pole mitte ainult lood taimedest, on ka lugusid sellest, kuidas mesinik loomi, linde ja putukaid vaatleb, mida ta nendest mõtleb ning milliseid muutusi ta on märganud. Ilm kui mesinduse üks olulisemaid mõjutajaid on ka teema, millest on mesinik nõus rääkima, nii saab lugeda ka ilmavaatlustest, sellest, mida vaatlustest on järeldatud ja milliseid muutusi märgatud ja kuidas muutustega kohanetud. Üsna suurt rõhku panin intervjuudes ka mesiniku isiklikule erialalisele teekonnale ja erialalisele kasvamisele. Keda vanema põlve mesinike elulood rohkem huvitavad, saavad neist lugeda Ly Lõhmuse väga põhjalikust raamatust „Nõukogude aja mesindus: mesinike meenutusi“, kus ta toob ära 10 pikka intervjuud, sh kaks abikaasadega koos, kokku seega 12 mesiniku lood. Käesoleva raamatu jaoks tegin 13 intervjuud, sh üks abikaasadega ning üks äia ja väimehega koos, kokku 15 mesinikku. Loomulikult on see tilk meres, arvestades Eesti mesinike üldarvu, kuid kvalitatiivsel uuringul lähtutakse intervjuude arvu arvestades küllastumispunktist ja selle ma sellise valimiga ka saavutasin. Mesinik nagu kõik inimesed on sotsiaalne loom ja seepärast tahtsin ma teada, kuidas toimub teadmiste edasiandmine meistrilt sellile. Tihti meenutati väga hea sõnaga juba manala teele läinud endisi mesinduskorüfeesid ja nende mõju oma arengule. Meie seast lahkunud mesinduskorüfeede elulugudest saab lugeda nt Eesti Mesinike Liidu välja antavast ajakirjast „Mesinik: mesindusajakiri“. Olles saanud ise hea suhtumise osaliseks, antakse seda nüüd edasi ka noorematele ametivendadele. Üsna paljudel mesinikel olid ka vanemad või teised eakad pereliikmed juba mesilasi pidanud ja seepärast huvitas mind ka, kuidas nemad teadmisi edasi andsid. Tundsin huvi ka, kas rahvakultuuri kombeid järgitakse. Suurt rõhku panin küsitlemisele erialaseltside tegemiste kohta, sest seltside kaudu hoitaksegi edasi järjepidevust ja toimub uute teadmiste omandamine. Sotsiaalsuse all tahtsin teada ka mesiniku suhetest teiste mesinikega, mesinike läbisaamisest maaomanikega, kelle maadel nad oma tarusid hoiavad, läbisaamisest põllumeestega, aga ka kogemustest mesindusest riigi maal ehk suhetest Riigimetsa Majandamise Keskusega. Suure osa mesinike sotsiaalsusest moodustab klientidega suhtlemine. Seepärast uurisin ka mee müügi ja selle tasuvuse kohta. Minu enda kokkupuuted mesindusega on üsna põgusad. Kui mu vanem vend Olustvere kooli lõpetas, suunati ta Kohtla-Järvele Edise aiandi mesilasse tööle. Siis ostis ta koju esimesed mesitarud ja mesilased. Siiski, kui kohustuslik paariaastane suunamine läbi sai, siis vend mesinikuameti peale ei jäänud. Kui vend oma elu peale läks, jäid mesilased enamasti minu hooldada. Kodus olnud mõnest tarust kasvas ühel suvel sülemite abiga isegi kümme peret, mis kevadeks talvekao tõttu jälle sobiva viie või vähema pere peale taandusid. Olen kutsekoolis talundust õppinud ja seal peeti ka sissejuhatav loeng mesindusse, samuti anti ülikoolis loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal sissejuhatav loeng mesindusse. Kuid minu mesindus oli nii hobi, kui hobi olla saab, sest mesilasemade kasvatuse ega aretuse ega kõige sellise mesinikutöö juurde käivaga ma ei tegelnud, majandasin sülemitega. Kuna elu viis mind erinevatesse elukohtadesse, siis hääbusid lõpuks ka mesilased ja viimaseks kokkupuuteks nendega jäi see, kui metsikud sülemid igal aastal korralikumasse ühte või kahte mesitarusse ise elama asusid. Huvitav - lähima mesinikuni jäi, pakun, et kolm-neli kilomeetrit. Seda oli nii huvitav jälgida, kuidas toimub sülemi sissetulek. Esmalt käis eelneval päeval väike grupp, lendas ja vaatas mesitaru üle, sellele järgnes teisel päeval kogu sülem. Sülemi lend võttis aega üsna pikalt, oma kümmekond või rohkem minutit. Lend toimus umbes kolme meetri kõrgusel ja see koridor, mida mööda sülem lendas, oli oma kolm-neli meetrit lai. Täna on mesitarudesse asunud elama kuklased ja seepärast enam sülemeid neisse ei tule. Lisaks lõhkus karu ühe mesipuu 2025. aasta kevadel ja rüüstas kuklasepesa selle sees. Kuigi mul endal enam kaua mesilasi pole, olen käinud nii mõnegi tuttava juures, kes endale hobi korras paar või rohkem peret on võtnud. Olen käinud nende juures aastaid, küll pesa laiendamas, küll meevõtul. Ikka ja jälle tuleb näidata, kus ja mis on haudmeraam ja mis on meeraam. Mesi polegi hobimesinikul see kõige tähtsam, tähtsaim on mesilastega tegelemisest saadav rahulolu. Arvestades vaimsete probleemide tõusu, peetakse mesindust täna ka üheks võimaluseks rahustavaks ja meeldivaks tegevuseks ning selle rõhuga see raamat kohe hakkabki.