Kui Barack Obama võitis 2008. aasta presidendivalimised, võitis ta ka pikaaegse vaidluse oma naise Michelle’iga. Vastupidiselt naise hirmudele näis poliitika nüüd väärt, isegi õilsa eesmärgina. Neist mõlemast õhkus lubadust ja tahet ning nad plaanisid elu Valges Majas, mis oleks nii normaalne ja terve kui võimalik.

Siis kolisid nad sisse.

Raamatuga „Obamad” viib Jodi Kantor meid presidendi ja esileedi võimuloleku algusperioodi, kui esipaar maadleb poliitiliselt ja psühholoogiliselt olukorraga, mille nad endale on võtnud. Valgesse Majja minek oli Michelle Obama jaoks õnnetu šokk ja isegi kui ta võlus publikut, võitles ta selle nimel, et saavutada seesmist mõju ning lepitada oma loomupärast otsekohesust ja kindlaid veendumusi teda ahistava uue rolliga. Barack Obama avastas, et presidendiamet – võõram ja heidutavam kui ta oli oodanud – muutis tema elu kardinaalselt, alates sellest, kuidas inimesed temaga rääkisid, kuni korvpallimänguni. Abikaasad töötasid koos selle nimel, et luua normaalsed elutingimused suurejoonelises, kuid isoleeritud ja eksitavas paigas, tegeldes kõigega, alates poliitiliste vastaste rünnakutest kuni presidendi pere musta pesu pesijateni.