Lugejad teavad Maija Kajanto „Kaneelirullisuvest“, et Krisse lahkus toidutrendifirmast ja hakkas maal pidama vanaema kohvikut, „Datlitalves“ lisandus veel ka väike hotell. „Safranisügises“ elavad Krisse ja Tommi õnnelikult koos, kuid suhtlus Tommi vanematega osutub väga keeruliseks. Üllataval kombel paranevad Krisse suhted aga oma Pühajõele sõitnud emaga – suursaatkonnas töötanud peen ema aitab tal Tommi vanematele peaaegu meeldima hakata. Hotelliketil Valle Rosa, kuhu Krissegi hotell nüüd kuulub, läheb aga halvasti ning et elu veelgi ärevam oleks, tegutseb vallakeskuses veider sarisüütaja. Lisaks paneb elu Krisse ette valiku: kas sõita Tommi töö pärast Horvaatiasse või mitte ... „Jõudsin mitu aastat töötada ka suures toiduainetekontsernis, selles valdkonnas liigub samuti põnevaid töökohti, kui peaks tulema tahtmine karjääri teha,“ selgitas Krisse. „Mida sa seal tegid?“ küsis Tommi isa. „Mõtlesin retsepte välja,“ sõnas Krisse kergelt. „Tõesti või?“ hämmastus Tommi ema. „Meile tuli millalgi mingi Wopeki väljaanne koju. Selles oli üks imeline sidrunise lõhepasta retsept, tegin seda mitu korda.“ Krisse ei suutnud naeratust varjata. „Ka see oli minu retsept,“ sõnas Krisse, tõstes Tommi ema poole klaasi. „Tore kuulda, et sulle meeldis.“ Šahh ja matt, mõtles Krisse, nähes, kuidas Tommi ema teda äärmise hämmastusega silmitsema jäi. Naine tundus olevat kuidagi väiksemaks jäänud, justnagu kokku tõmbunud. Krissel oli tahtmine valju häälega naerda. Olles tundnud ennast selle naise söögilaua ääres mõttetu saiakäkerdajana, kavatses Krisse nüüd täiega revanši nautida.