Iga krimifänn teab, et mürk on mõrvarelvana kurikaval ja seda on raske avastada. Mürki võib poetada joogi sisse, määrida odaotsale ja ukselingile või piserdada õhku. Tulemust ei ole raske arvata. Aga mida see mürk kehas teeb? Miks inimene mõne ainega kokku puutudes sureb ja kuidas leida vastumürki? Selle raamatu kangelased on insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Neil Bradbury suundub mürgi kannul otse rakkude sisemusse ja räägib, mis täpselt juhtus Skripali ja Litvinenkoga; kuidas tegutses ja jäi vahele kurikuulus Lambethi mürgitaja ning mida saputas armuke härra l’Angelier’ kakao sisse. Mürkide toime uurimine on andnud teadlastele uusi teadmisi inimkeha sisemiste mehhanismide kohta ning see on võimaldanud luua uusi ja tõhusaid ravimeid. Uurimistöö sõrmkübara mürkide mõjust tipnes südameravimi loomisega, teadmised belladonna kohta aitavad ravida mitut häda, sh isegi keemiarelva kahjustusi. Ükski keemiline ühend pole loomuomaselt hea ega halb, oluline on, milleks seda kasutatakse ja milline on tõhus doos. Olgu eesmärk siis elu võtta või säilitada. Neil Bradbury on füsioloogia ja biofüüsika professor Rosalind Franklini ülikoolis Illinoisis. Bradbury on pälvinud rohkelt tunnustust ainulaadse lähenemise eest füsioloogia õpetamisele. Tema sulest on ilmunud rohkem kui 80 teadusartiklit ja muud kirjutist. „Tõhus doos“ on Bradbury esimene raamat.