Juhan Hellerma debüütteos „Tühjusse, kaugusse“ on segu mõtte- ja tundepäevikust, miniatuuridest ja proosaluulest, mis on kirja pandud tundliku ja täpse sõnakasutusega. Kokku moodustab see mõtlik ja süüviv teos nauditava ja voolava terviku, mille võtab kõige paremini kokku teose lõpulõik: „Aga vaikus kestab läbi nende päevade ja armastus püsib, kuskil ikka ja kuidagi. Ja aeg libiseb läbi nende päevade ja tuletab end hetkiti meelde, et kuidas küll... Aga armastus püsib ikka kuskil sees ja kuidagi, annab tunnistust ja jõudu, annab tunnistust ja jõudu. Ja aeg voolab läbi nende päevade ja kaob kuhugi hämarusse...“