"Ma ei ole probleem, aga ma ei ole ka lahendus. Ma tean küll, mida tuleks teha, et "maailma parandada", aga tegelemine kui selline ei ole lihtsalt mulle loomupärane. Kas ma peaksin end seetõttu süüdi tundma? Kas plasttops peaks tundma häbi selle üle, et ta rõõmus on?" Tõnis Vilu seni kõige avameelsem raamat kõlgub isikliku ja poliitilise, sooja ja külma vahel, katsudes leida mingitki lepitust enda passiivsusega - sellega, et ta ei suuda ega taha olla parem inimene. Kuigi peaks.