„Jumalikku komöödiat” on tõlgendatud ja tõlgitud juba 700 aastat ning on
väga tõenäoline, et see protsess kestab niisama kaua, kui säilib inimkonna
kirjalik kultuur. Nagu teistegi maailmakirjanduse klassikute, näiteks
Homerose, Vergiliuse, Shakespeare’i, Cervantese, Moličre’i, Goethe,
Dostojevski puhul, ulatub Dante Alighieri looming üle oma aja ning pakub rohkesti
võimalusi mitmesugusteks käsitlusteks, mis tulenevad vastuvõtva ajastu ja
kultuuri eripärast. Samas ei tohiks lugeja „Jumaliku komöödia” juures
unustada, et tegemist ei ole tänapäevase kirjandusteosega, vaid keskaja
skolastilises vaimus universaalsusele pürgiva raamatuga, millel oli
algselt sügav õpetuslik eesmärk. Dante Alighieri, „Jumaliku komöödia” minategelase
teekond Põrgusse, Purgatooriumi ja Paradiisi 1300. aasta
ülestõusmisnädalal ei ole lihtsalt Dante Alighieri kui autori fantastiline nägemus,
vaid kannab endas keskaja intellektuaali püüdu esitada täielik ja
süstemaatiline pilt kogu universumist, milles ajalooline maailm suhestub
Jumala ettemääratud igavikulise korraldusega. Ses suhtes on Dante Alighieri poeem
võrdväärne hiliskeskaja summa’dega – teoloogiliste-entsüklopeediliste
filosoofiatega. Ent kuigi ka „Jumalikus komöödias” esineb rohkesti
teoreetilisi arutlusi ja dispuute nii kosmoloogia, teoloogia, poliitilise
ajaloo kui ka moraalifilosoofia üle, on Dante Alighieri sakraaldidaktilise poeemi
funktsioon ikkagi teine: summa’dest erinevalt kutsutakse lugeja asetuma
sellise nimitegelase rolli, kes tunnistab ja kogeb inimeseks olemise
ülevust ja traagikat, mis on kõige otsesemalt seotud inimese vabal tahtel
konkreetsetes ajaloolistes situatsioonides tehtud valikutega, mille eest
tal tuleb igavesti vastutada. Ka ilma ajaloolisse ja poliitilisse tausta
ning hiliskeskaja mõttemaailma süvenemata on „Jumalikku komöödiat”
võimalik nautida kui suurepärast kunstiteost, mille autor hiilgab
rikkaliku kujutlusvõime ja oivalise vormitajuga, aga Dante Alighieri poeesia ja
selle tähendus on hõlmavamalt mõistetavad ikkagi vaid a