Kiigelaua ühes otsas istub Pii, teine ots on tühi. Pii ei ole veel kunagi kiikunud, sest ei ole leidnud endale seltsilist. Kui suur puu kiigelaua teise otsa hooga alla vajutab, lendab Pii taevasse, kus kohtub kõigepealt Kuuga, kelle kiigesõbraks on Päike. Oma rännakul kohtab Pii imelikke ja imelisi tegelasi ning õpib, et elu on kui kiik: kord on kiigelaua üks ots üleval ja teine all ning siis jälle vastupidi. Lõpuks saab ka Pii kiikumise võlu tunda.
Raamat sai 2009. aasta kevadel Lastekaitse Liidu poolt „Hea raamatu“ tiitli.