Eesti Ekspressi sattusin juhuslikult või mitte nii väga juhuslikult. Kursusevend Hans H. Luik oli nõukaaja lõpus aluse pannud sõltumatule nädalalehele, mis ühel hetkel jooksis mingil põhjusel ajakirjanikest tühjaks. Et järjepidevus ei katkeks, oli Luigel tarvis leheruum täita tähtedega ja toimetus žurnalistidega. Nii ma leidsingi end Kawe keldri peal asunud Eesti Ekspressis, see oli kevadsuvel 1991.
Minu kanda jäi Eesti Ekspressi portreeintervjuu kirjutamine. Tollases Eesti pressis puudus Lääne tüüpi dünaamiline kahekõne. Ringhäälingus on seevastu usutlus läbi aegade olnud üks peamisi ajakirjanduslikke žanre. Eesti Raadiost tulin oskusega, mida sain uues olukorras vabalt rakendada. Toimetus mõtles kaasa ja reeglina läksid mu ideed ka käiku.
Nende kaante vahele olen koondanud Eesti taasiseseisvumisaja alguse usutlused. Pea igaühe puhul seob mind kui autorit usutletavaga mõni lugu. Pisut varasemasse perioodi kuulub dissident Václav Haveliga tehtud intervjuu ja hilisemasse aega erootikaikooni Sylvia Kristeli ning troonist loobunud Otto von Habsburgiga.
Meeldivat kohtumist „Kuningate ja kerjusega“!
Marianne Mikko