Anatoli Martšenko (1938–1986) oli üks kunagise Nõukogude Liidu tuntumaid teisitimõtlejaid. Martšenko sai üldtuntuks 1966. aastal kirjutatud autobiograafilise teosega „Minu tunnistused“, milles ta kirjeldab oma karistusaega Nõukogude vanglas ja töölaagrites. See raamat, mida teisitimõtlejad põranda all käsitsi ümber kirjutasid ja mis hiljem ilmus läänes, oli üks esimesi teoseid, kus kirjeldati Stalini-järgse ajastu vanglaid ja vangilaagreid ning mis teadvustas maailmale, et Stalini surm ei tähendanud Gulagi lõppu. Kokku oli Martšenko vangistuses ja sisepaguluses üle 20 aasta. Viimast korda mõisteti ta vangi 1980. aastal oma teise raamatu „Elada nagu kõik“ läänes avaldamise eest. Seda 15 aasta pikkust karistusaega ta üle ei elanud. 1988. aastal otsustas Euroopa Parlament anda esimese Sahharovi auhinna postuumselt Anatoli Martšenkole. „Vankumatu dissidendi ja kirjaniku Anatoli Martšenko „Minu tunnistusi“ on nimetatud selles kirjeldatud epohhi väljapaistvaks dokumendiks, mis teenimatult on jäänud Solženitsõni, Šalamovi, Ginzburgi ja ülejäänud autorite Gulagi kirjelduste varju.“ David Vseviov