Tuntud eesti prosaisti, luuletaja ja diplomaadi luulekogu „Armastuse laiad, kõrged hooned” on hästi komponeeritud, süvenev, mõtlik ja melanhoolse alltooniga. Autor on teravalt tajunud üksindust, kurbust, aja kulgu, möödanikku ja mälestusi. Tõsise ja mõtiskleva luule kõrval esineb raamatus ka iroonilisi pildistusi diplomaadi igapäevatööst.

VANA MAAILMA KURBUS

Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea.
Kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea

ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
Kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.