„Kellelegi ei meeldi aus ja otsekohene jutt,“ oleks politseiseersant Hamish Macbeth tahtnud öelda Cnothani küla uustulnukale Paul Englishile. Paul oli sisse kolinud ja naabrid kohemaid oma ütlemistega marru ajanud. Paul ütles naaberküla Lochdubhi kirikuõpetajale härra Wellingtonile, et tolle jutlused on igavad. Proua Wellingtonile aga, et too on paks ja annab niiviisi halba eeskuju. Angela Brodie sai teada, et tema detektiivijutud on massidele mõeldud sõnnik, ning poepidaja härra Patel, et ülemäära pruunid mehed peaksid tagasi oma algsele kodumaale minema. Jessie Currie aga – kes kordas alati kajana vestluskaaslase viimaseid sõnu – sai väärt nõu psühhiaatri poole pöörduda. „Ma ütlen seda, mida õigeks pean,“ oli Paul uhke. „Ma lööks ta maha,“ oli üldine sentiment nii Cnothanis kui Lochdubhis. Ja siis keegi seda tegigi. Kahtlusaluseid on sadu, nii et tõprast peainspektor Blair on viimast arunatukest kaotamas ... Aga jätame tühja-tähja ja olgem ausad – raamatu peategelane on hoopis kass. Niiditõmbaja, hall kardinal, ristiisa ... Ja ta on kuri, väga kuri.