CD Great Maestros XII - Erso,Randalu, Järvi  - Mozart Piano Concertos

CD Great Maestros XII - Erso,Randalu, Järvi - Mozart Piano Concertos

Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
Piano Concerto No 20 in D minor, K 466
1 Allegro 14:58
2 Romanze 8:50
3 Rondo. Allegro assai 9:06

Wolfgang Amadeus Mozart
Piano Concerto No 24 in C minor, K 491
4 Allegro 14:15
5 Larghetto 7:05
6 Allegretto 10:07

Johannes Hiob (1907–1942)
7 Symphonic fantasy Fathers’ Land * 11:39

* World première

Kalle Randalu, piano (#1–6)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Triin Ruubel (#1– 6) and Arvo Leibur (#7)
Neeme Järvi, conductor

Wolfgang Amadeus Mozarti loomingus ei ole kuigi palju teoseid, mis oleksid kirjutatud minoorses põhihelistikus. Nii sümfooniate kui klaverikontsertide hulgas on neid vaid kaks. Biograafidele on need pakkunud erilist huvi. Üksmeel valitseb arvamuses, et minoorsete helistike valikut ei määranud mingid tõsised hetked helilooja elus.
Tonaalsuste mõju on inimestele erinev, kuid igas helistikus, olgu või varjatud kujul, on oma emotsionaalne sõnum. Mozarti puhul on uurijad minoorsetele helistikele andnud erinevaid karakteristikaid, kuid olulises langevad nende nägemused kokku. Näiteks g-mollis väljenduvat tema kirgastunud, õrna valulikkusega sisemusse pööratud helimaailm. A-moll on teravate kontuuridega, külmalt hõbedane, e-moll justkui läbipaistev, klaasjas. D-moll on deemonlikult tume, metafüüsiliselt võbelev ja c-moll seda võbelust ületav, surma jaatav.
Kaks minoorset klaverikontserti d-moll ja c-moll tähistavad uut etappi mitte üksnes Mozarti enese loomingus, vaid žanri arenguloos üldisemalt. Neis on helilooja otsekui vabanenud kammitsaist – ta sai komponeerida julgelt oma loomingulist suveräänsust näidates, mitte eelkõige publiku maitset järgides. Mõlemas kontserdis domineerib sümfooniline arenguprintsiip ja orkestri roll on senisest kaalukam. Mozart üllatab ebatavaliste vormilahendustega. Tema helikeel komplitseerub, mida näitavad ka sel perioodil, aastail 1782–1785 loodud kuus Joseph Haydnile pühendatud keelpillikvartetti. Eriti neist viimane, nn „Dissonantside kvartett“ C-duur KV 465, mis valmis 14. jaanuaril 1785. Selle kromatismirikkad meloodiakäigud muudavad harmoonia ebatavaliselt keeruliseks, mida võime kuulda ka kõnesolevais kontsertides. Polegi imestada, et Mozarti minoorsed klaverikontserdid pälvisid Beethoveni ja Brahmsi tähelepanu, kes neid meelsasti mängisid, lisades enda komponeeritud kadentsid.
Klaverikontsert nr 20 d-moll, KV 466 valmis 10. veebruaril 1785 ja kõlas päev hiljem autori soleerimisel populaarses Viini kasiinos Zur Mehlgrube. 12. veebruaril musitseeris Mozart oma Püha Stephani katedraali lähedal asuvas uhkes üürikorteris koos auväärsete külalistega, kelle hulgas oli ka Joseph Haydn. Mängiti võõrustaja hiljuti valminud kvartette. Leopold Mozart, kes mõlemale sündmusele kaasa elas, kirjutas tütar Maria Annale mõni päev hiljem, et d-moll klaverikontserdi ettekanne oli olnud suurejooneline.Veelgi olulisem oli Haydni hinnang tema pojale: “Ma ütlen Teile Jumala palge ees kui aus mees – Teie poeg on suurim komponist, keda isiklikult või nime järgi tunnen: tal on maitset ja lisaks on tal suurimad teadmised kompositsioonist.”
See aeg oli Mozarti elus üks õnnelikemaid. Üksteise järel toimusid tulutoovad akadeemiad, esinemiste ja klaveritundide kõrval täitis tema päevi kirev seltskonnaelu ning ta lasi end kaasa haarata oma kirest keegli-, piljardi- ja hasartmängude vastu. Aga loominguks jäänud aega vähe, nagu ta ühes kirjas isale tunnistas. Ometi valmis neil aastail klaverikontsertide kõrval üle saja teose, sh klaverisonaadid nr 10–18, mitmed variatsioonitsüklid ning fantaasia c-moll klaverile.
D-moll kontsert on Mozarti esimene sümfooniline kontsert, millega seoses meenuvad samas põhihelistikus komponeeritud ooperi “Don Giovanni” avamäng ja viimane, autori poolt lõpetamata jäänud reekviem. Orkestri ekspositsioonis valitseb tume, keelpillide rahututest sünkoopidest ja trummeldavatest bassikäikudest pingestatud atomosfäär, mis domineerib kogu avaosas. Peateema kõlab siin pea ängistava karjena, millele kontrasteerub puupillidelt allaheitlik-kaeblev kõrvalteema. Solist toob juurde veel kolmandagi, lohutava loomuga teema. Pinge kasvab töötluses ja nagu hilistes sümfooniates, ei mahene see repriisiski.
D-moll kontserdil puuduvad Mozarti originaalkadentsid. Pole teada, kas ta need üldse noodistas või pole need säilinud. Enamasti mängitakse teost Beethoveni kadentsidega – nii esimeses kui kolmandas osas, mis kõlavad ka käesoleval heliplaadil. Ebatavaline on avaosa lõpp – ohkelistes minoorsetes akordides kustudes, kui traagiliste sündmuste järelkaja.
Teine osa, Romanss, on B-duuris ja komponeeritud ebatavaliselt rondovormis. See toob oma liigutavalt võluva laululise refrääniga muusikasse ajutise rahu, mida ometi varjutab rondo teises episoodis (g-moll) valitsev dramaatiline pinge. Refään ja sellele järgnev kooda pakuvad taas rahunemise.
Rondosonaadina vormitud finaal on siin ebatavaliselt minoorse põhiteemaga. Jõuline dünaamika viitab Beethovenile. Solist esitleb tungleva karakteriga teema, mida orkester edasi arendab. Nagu Mozarti puhul kombeks, on teine episood töötluse rollis ja meenutab avaosa ähvardavat atmosfääri. Samas toovad mažoorsed lõigud muusikasse ka helgeid momente. Teos lõpeb ehtmozartlikult elujaatavalt, säravas D-duuris.

Kontsert nr 24 c-moll, KV 491 on loodud 1786. aasta veebruaris paralleelselt ooperiga “Figaro pulm”. Lõplikult valmis teos 24. märtsil ja esiettekanne toimus Viini Burgtheateris 7. aprillil 1786, soleeris autor. See oli Mozarti viimane suurejooneline etteaste pianistina Viinis. Kolm nädalat hiljem, 1. mail jõudis samas teatris esmakordselt lavale “Figaro pulm”.
C-moll kontsert eristub teistest oma traagilis-paatosliku karakteriga, mida kohtab Mozarti muusikas harva. Samas helistikus on kirjutatud veel 14. klaverisonaat, KV 457 ja fantaasia KV 475 ning varasem serenaad puhkpillidele KV 388. Teose avaosa on ulatuslikum ja temaatiliselt rikkalikum kui üheski teises Mozarti klaverikontserdis ja siin ei valitse solisti ja orkestri seltskondlik konversatsioon, vaid dramaatiline vastuolu. Helilooja kasutab selles kontserdis senisest suuremat orkestrikoosseisu, lisades puupillidele uudsena oma tollase meelisinstrumendi klarneti ning trompetid ja timpanid. Ludwig van Beethoven olevat pärast teose esmakordset kuulmist tunnistanud tuntud pianistile Johann Cramerile: “Ah, me ei ole iial võimelised midagi sellist kirjutama.”
Teose käsikirjaline materjal annab tunnistust, kui ebatavaliselt pingeline see tööprotsess oli, kummutades legendi, nagu komponeerinuks Mozart oma muusikat alati mängleva kergusega. Säilinud visanditelehed ja erinevate tindivärvidega tehtud parandused-korrektuurid, eriti kolmanda osa klaveripartiis, tõendavad vastupidist. Teose faksiimile avaldas aastal 2014 kirjastus Bärenreiter.
Muusika algab unisoonselt keelpillidega ja peagi kõlab peateema timpanilöökidest saadetuna kogu orkestrilt, viidates selgelt sarnasusele Beethoveni kolmanda, samuti c-mollis komponeeritud kontserdiga.Traagilisele peateemale kontrastiks valitseb kõrvalteemas sügav kurbus. Solist toob mängu kolmanda, samuti lüürilise teema, millega liituvad veel kaks iseseisvat muusikalist kujundit. Rikkaliku materjali eksponeerimisel mängivad siin tähtsat rolli puupillid. Töötluseosas vastanduvad solisti sisseastudes kolmas teema ja pateetiline peateema. Pingeline võitlus orkestri ja solisti vahel ei vaibu ka repriisis, kus teemad pöörduvad tagasi vastupidises järjekorras. Johannes Brahmsi kadents, mida Kalle Randalu mängib, ei varja selle looja enese kontsertide orkestraalselt võimast väljenduslaadi. Nagu ka d-moll kontserdis, lõpeb avaosa pianissimo’s.
Teine osa Larghetto on rondovormis. Mozarti biograafi Alfred Einsteini sõnul on muusika siin oma väljenduslaadis “liigutavalt puhas ja äärmiselt lihtne”, intiimselt kammerlik. Õrn laululine refrääniteema vaheldub kahe erineva – nukra alatooni ning helgelt muretu episoodiga.
Kontserdi finaal on variatsioonivormis. Ranges marsirütmis orkestrilt kõlav teema c-mollis omandab varieerudes üha uusi karaktereid – kaeblikke, pateetilisi, helgelt pastoraalseid, mänglevalt tantsulisi . Taas on siin puupillid ja klaver vastastikku inspireerivaiks partnereiks.
.
“Mu eesmärk on tutvustada /…/ eriti neid teoseid, mis on erinevatel põhjustel unustusse jäänud. “Isade maa” on Johannes Hiobi viimane teos, ilusate meloodiatega ja väga hästi orkestreeritud. Meeleolult meenutab see Sibeliuse “Finlandiat”. Mäletan, kui omaaegne Helsingi Linnaorkestri peadirigent Tauno Hannikainen 1958. aastal Eestis “Finlandiat” juhatas. Kogu rahvas tõusis saalis püsti – see oli väga eriline”. (Neeme Järvi) (Mart, mõtleme, võib-olla paneks selle Järvi teksti läbipaistva digitray alla, plaaadiketta taha – seal mõjuks see rohkem motona, mitte informatiivsena.)

Johannes Hiob kuulus heliloojate põlvkonda, kelle tähtsaimad esindajad olid Eduard Tubin, Eduard Oja, Eugen Kapp. Need erineva elu- ja loomesaatusega heliloojad astusid oma varaste teostega eesti muusikasse 1930ndail aastail. Hiobi loomingu põhiosa sündis selle aastakümne teisel poolel.
Hiob lõpetas 1934. aastal Tallinna Konservatooriumi Artur Kapi kompositsiooni- ja August Topmani oreliklassi. Aastail 1933–1936 töötas ta organisti ja koorijuhina Tallinnas Nõmme Rahu kirikus ning 1936–1940 Tallinna Toomkirikus. Kui kiriklikud institutsioonid 1940. aastal likvideeriti, töötas ta Haapsalus muusikaõpetajana. 1941. aasta talvel mobiliseeriti Hiob Punaarmeesse ja saadeti Arhangelski oblastisse tööpataljoni. 1942. aasta mais mõisteti ta NKVD poolt nõukogudevastase agitatsiooni eest kümneks aastaks vangi ja arvatavasti hukati 7. augustil 1942 Vorkuta sunnitöölaagris.
Hiobi loomingu põhiosa moodustavad vaimulikud teosed, millest silmapaistvaimad on 1930ndate aastate alguses loodud kantaadid “Jesaja kuulutamine”, “Lunastav kannatus”, “Jõulukantaat” ja oratoorium “Suitsev Siinai” . Tema viimane, 1939. aastal valminud suurteos oli Aino Kallase jutustuse “Bernhard Riives” järgi loodud ajalooline ooper “Võidu hind”. Loomingu loetelus on ka mõned orkestriteosed, oreli- ja kammermuusikat ning koorilaule. Nõukogude ajal, mil religioosne muusika oli taunitud, vajus tema looming unustusse.
Johannes Hiobi pateetiline, dramaatiliselt pingeline ja kontrastirohke väljenduslaad lähtub XX sajandi alguse klassikalis-romantilisest suunast, kuhu kuulub ka tema suure eeskuju Rudolf Tobiase looming, millel oli oluline koht Hiobi repertuaaris organisti ja koorijuhina. Veel on leitud tema teostes sarnasust Artur Kapi raskepärase väljenduslaadiga – seda kuuleme ka sümfoonilises fantaasias “Isade maa” aastast 1940, mille esiettekanne pea kaheksa aastakümmet hiljem on jäädvustatud käesolevale heliplaadile. Teose algustaktidest valitsevale süngele atmosfäärile ja ähvardavalt ründavatele kujunditele vastanduvad koraalilikult mõtlikud või eleegiliselt kaeblikud kujundid. Helilooja on kasutanud siin Karl August Hermanni tuntud laulu „Isamaa mälestus“ motiive, mille tekst otsekui lisaks muusikale programmilise tähenduse. Traagiliselt, c-mollis alanud teos lõpeb apoteooslikult C-duuris. Johannes Hiob oli muusikas traditsioonide hoidja, mitte uuendaja. Lühikeseks jäänud elutee oli üks põhjusi, miks tema isikupärane stiil jäi välja kujunemata.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979. Orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning peakülalisdirigent Olari Elts, kellest järgmisel hooajal saab peadirigent.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.

Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, R. Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi ka Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri, Peeter Vähi ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvi taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.

Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli professor, aastast 1997 on ta Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Müncheni Herkules-saalis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures ja Väikeses saalis, Hamburgi Musikhalles, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis, Mannheimi Rosengartenis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude maailma tuntud orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Württembergi, Peterburi, Kesk-Põhjamaa ja Berliini kammerorkestrid ning enamik Eesti orkestreid.
Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Kalle Randalu repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Koos Juha Kangasega on ta ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist. Korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud tema seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i (Prantsusmaal) ja Klassik Echo (Saksamaal) auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2017, ERP).
Доставка 1-3 рабочих дней
Kоличество
17,99 €
Apollo Club price: 17,09 €
Наличие в магазинах
  • Kод продукта: 4742229005980
  • Дата введения статьи: 1 мая 2020 г.
  • Штрихкод: 4742229005980
  • Pазмеры: 125x142
  • Формат музыки: CD

Последние отзывы

Средняя оценка missing (0 всего проголосовавших)
5 звезд 0
4 звезд 0
3 звезд 0
2 звезд 0
1 звезд 0
Поделитесь своими мыслями с другими клиентами
Добавить в корзину...
Adding to Wishlist...
Закрыть
Это поле обязательно для заполнения.
Please enter 2 or more characters.
Это поле обязательно для заполнения.
Please enter 2 or more characters.
First name is not valid.
This is not an email address.
Email address is required.
This email is already registered.
This is not an email address.
Это поле обязательно для заполнения.
Это поле обязательно для заполнения.
Это поле обязательно для заполнения.
Это поле обязательно для заполнения.
Enter a valid password.
Пожалуйста, введите 6 или более символов.
Please enter 16 or less characters.
Passwords are not same.
Isikukood/reg nr. puudub.
Reg nr. puudub.
Firma nimi puudub.
There is already an account with this personal/company code
Invalid Estonian personal code
Это поле обязательно для заполнения.
Birthday field is not valid.
Email, identification code or password is wrong.