Äkitselt tõusis noor naine põlvili, roomas minu juurde, põimis kiiresti käed ümber mu jalgade. Alex oli kohe mu kõrval. Käskisin tal tasa olla. „Palun sind, Ingel, kogu oma südamevaluga, anna minu lapsed minule tagasi. Sina pole oma lapsi kunagi surnuna näinud. Sa ei tea, mida see minuga teeb. Põrgus on ka kergem olla kui sellise tulega, mis minu sisemust kõrvetab. Anna tagasi …“