Armas lugeja, meil seisab ees rännak Eesti metsadesse. Metsa hinge me püüdma ei lähe, aga selle äratundmine eelseisval teekonnal ei olegi ilmvõimatu.
Raamatut kannavad pildid meie metsamaastikest. Et leheküljelt leheküljele liikumine haarav oleks ja ka ilumeelt toidaks, on piltide valikul suuresti aluseks olnud nende maalilisus. Need metsapildid on ühe kindla paiga ja hetke välgatus, kuid kujutavad ometi just sellele metsatüübile ainuomast. Linnud-loomad on osa metsast, kuid me ei kohta neid oma metsateedel kuigi tihti – ikka juhuslikult, ikka vilksamisi. Nii on neid vähe ka selle raamatu kaante vahele meid tunnistama jõudnud.
Metsade jaotuse aluseks võtsin Erich Lõhmuse (1984) kirjeldatud metsade tüübirühmad. Erandiks on siin raamatus soometsade peatükk, kuhu lisasin sooviku- ja rabastuvad metsad, mis muidu kuuluvad arumetsade hulka. Põhjus on selles, et tavakülastajal on neid üksteisest võrdlemisi raske eristada ning ka pildiliselt on need sageli vägagi sarnased.
Võtsin endale veel vabaduse peatuda eraldi pangametsadel ja põlismetsadel. Neist esimene kuulub oma olemuselt salumetsade peatükki, kuid pangametsa ilme ja kasvukoht on nii eripärane, et sunnib erandit tegema. Põlismetsad ei moodusta samuti iseseisvat metsatüüpi, kuid seisavad kõigist teistest kõrgemal oma pika eluea ja seetõttu ka suurema mitmekesisuse poolest.
Kui meri on toitnud meie mõttelendu ja andnud leivakõrvase, siis olen ikka olnud seda meelt, et eestlase hing kuulub metsale. Mets on osa meie elamise ruumist, mets on andnud inimesele sooja tuppa ja metsa alt võetud maa leiva lauale.