15. märtsil 1924 loodi Eesti sõjaväe Inseneripataljoni baasil kaks uut väeosa – Pioneeripataljon ja Sidepataljon. Pioneeripataljoni peaülesandeks oli väeliigi väljaõppe organiseerimine ajateenijatele, inseneriväe inimreservi ettevalmistamine ja Eesti sõjaväe rahuaegsele tegevusele insenerialase toetuse tagamine. Aastatel 1920–1940 inseneriväes toimunud sihikindlate struktuuri- ja organisatsiooniliste muutuste tulemusena läbis Pioneeripataljon märkimisväärse struktuurse, väljaõppelise ja tehnilise arengu. Ta täiendas oma varustust ja tehnikat ning osales uute pioneerivahendite väljatöötamises. 1940. aastaks oli Pioneeripataljoni näol tegemist tehnilise väeosaga, millel oli arenenud struktuur ja väljaõppesüsteem. Käesolev raamat räägibki Pioneeripataljonist kui Eesti sõjaväe inseneri väeliigi väeosast, tema arengust, ülesehitusest ja isikkoosseisust aastatel 1917–1940. Raamat toetub enamjaolt arhiiviallikatele ning sisaldab rohkelt pildimaterjali – fotosid, tabeleid ja diagramme, mis pakuvad tekstis esitatule head täiendust.
