Eluga ei mängita. Surmaga ka mitte.
Mitte keegi poleks pidanud nägema surnuid, mitte keegi poleks pidanud neid siit spetsiaalsete, peaaegu rituaalsete sõnadega edasi saatma. Inimeste peade kohal ei peaks olema liivakellalaadseid moodustisi, millelt saab välja lugeda, kui kergelt või raskelt oli kellegi elutee kulgenud, ning mitte kellelgi ei oleks normaalsuse mõistes tohtinud olla võimu teada, mis juhtuma hakkab.
Roomet oskas, nägi ja teadis seda kõike. Ja veel kübekese rohkem.
Aga ta oli rikkunud peamist reeglit – mänginud eluga. Ja sellel on alati kaks poolt. Ühed kardavad, et Roomet võib seda jälle teha, kuid teises kontekstis. Ja teised, kes loodavad, et ta seda teises kontekstis teeks. Too viimane oleks kriminaalkorras karistatav igas riigis.
Roomet astus esimest korda lugejate ette romaanis „Mina olen Surm“. Siis veel ei mõistnud ta lõpuni oma kummalist ja hirmutavat väge ning pidi hakkama saama koolikiusuga, mis saatis teda kui „teistsugust“.
Järjeromaanis „On aeg!“ õpib Roomet gümnaasiumis ja proovib teiste Surmade abiga oma võimetes selgust saada.