Hasso von Manteuffel oli üks andekamaid Saksa tankiväejuhte. Esmalt laskurpataljoni, hiljem rügemendi- ja brigaadiülemana võitles ta 7. soomusdiviisi – Erwin Rommeli kuulsa „kummitusdiviisi – koosseisus läänes ja idas. Tema juhtimisel saavutasid Saksa väed suurt edu. Ühe lahingugrupiga tungis ta Jahroma juures üle Moskva-Volga kanali ja seisis vahetult Moskva väravate ees. Kui Manteuffel oli saanud 7. soomusdiviisi ülemaks, algas Nõukogude Liidu lääneosas tankivägede suurte üllatusrünnakute aeg. Nii pealetungil kui kaitses oli see diviis ühtviisi vapper ja teda võis alati leida seal, kus hädaoht kõige suurem. Põhja-Aafrika pärast peetud võitluse lõppjärgus tõestas ta, et spetsiaalselt moodustatud diviisi „Manteuffel edu Tuneesia rinde põhjalõigus ei olnud juhuslik. Kui Hitler oli nimetanud ta soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland ülemaks, tõestas Manteuffel ka idarinde lõunalõigus oma pädevust suurte soomusüksuste juhina. Teda autasustati tammelehtede ja mõõkadega Rüütliristiga. Ardennide ofensiivis juhtis Manteuffel noorima armeejuhatajana 5. soomusarmeed, kes läks lahingusse kõige palavamates punktides. Seal teenis ta ära briljandid Rüütliristi juurde. Ta enda sõnutsi tegid need saavutused võimalikuks tema sõdurite pingutused, nende tingimatu ustavus ja usaldusväärsus, seltsimehelikkus ja kodumaa-armastus. Koos 3. soomusarmeega võitles ta idas kuni sõja lõpuni. Hoolitsus oma sõdurite eest oli talle kuni viimase sõjapäevani kõrgeim käsk. Reasõdurid austasid ja hindasid teda, sest ta püüdis igati kergendada neile sõja argipäeva katsumusi. Käesolev teos käsitleb mitte ainult selle silmapaistva sõjamehe isiksust, vaid annab ka tema mälestuste põhjal pildi 7. soomusdiviisi ja soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland võitlusteest.