Kaelkirjaku uhkus

Ühel hommikul, kui kaelkirjak üles ärkab, pole tal enam kaela. Pea on tal õlgadel, aga seal vahel pole mitte kui midagi. Ta ei tea, kuhu ta kael on kadunud, ja ta asub seda kõikjalt otsima. Kunagi varem pole ta oma kaela peale mõelnud, kuid nüüd ei suuda ta muust enam üldse mõeldagi. Kaelkirjak märkab, et kõigil loomadel on ühtäkki kael, isegi ritsikal, lehetäil ja konnal. Loomad kannavad oma pikka kaela uhkusega või siis tunnevad selle pärast piinlikkust, nad vaatavad kaelkirjaku peale ülevalt alla või on neil tema kohta ütlemist. Rohutirtsu poes on müügil lai valik kaelasid. Kaelkirjak aga tahab vaid ühtainust asja: omaenda kaela tagasi saada. Toon Tellegen (1941) on Hollandi kirjanik ja luuletaja. Tema teosed on saanud rohkelt auhindu. Ainuüksi Hollandis on tema raamatuid müüdud üle miljoni eksemplari. Tellegeni looming paistab silma absurdimaigulise sooja huumori poolest, millega ta esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning väljendab oma elufilosoofiat. Sellega köidavad ja kõnetavad Tellegeni jutustused ühtaegu nii täiskasvanud kui ka väikest lugejat. Suurt edu kodumaal Hollandis ja mujal maailmas on talle toonud loomalood. Täiskasvanutele mõeldud loomaromaanidest on eesti keeles ilmunud „Siili igatsus” (2024) ja „Ritsika tervenemine” (2025).