Ta vajutab päästikule, silmad palavikuliselt punnis. Klõps.
Relv ei olnud laetud. Mu kõht on sõlmes, mu nägu on pisaratest ja higist märg, keha hirmust halvatud. Ta on rõõmsameelne, õnnelik nagu laps, kes on äsja mõne eriti hea viguri teinud. „Hirmutasin sind, eks ole? Ära muretse, järgmine kord on sinu jaoks kuul olemas. Ja üks igale lapsele!“
Valérie kasuisa hakkas tüdrukut vägistama juba siis, kui viimane oli kõigest kaheteistaastane. 1996. aastal mõisteti mees selle eest neljaks aastaks vangi, ent karistuse kandmise järel naasis ta pere juurde ning kõik kordus uuesti. Kui Bacot kasuisast rasedaks jäi, viskas ema tüdruku tänavale. Valérie talus 25 aastat ebainimlikku vägivalda, enne kui otsustas sellele lõpu teha.
Valérie Bacot on naine, kelle hinge on hävitanud ja laastanud mitte ainult emaarmastuse puudumine, vägistamised, peksmised, alandused ja sunnitud prostitutsioon, vaid ennekõike ühiskonna ükskõiksus ja vaikiv heakskiit. Juba väga noorena said talle osaks kohutavad üleelamised, ilma et keegi, isegi mitte tema sugulased, oleksid tähelepanu pööranud tema ängile ja katsumustele, mis tema silmist nii selgelt näha olid.
Valérie kehastab kõigi nende naiste valu, kes on sunnitud vaikima.
