Herbert W. Franke on pärastsõjaaegse saksa ulme grand old man ja otse loomulik on tema loomingu kaasamine. Võrgus avaldatud venekeelsetest juttudest meeldisid mulle kõige rohkem “Einsteini järglased” ja “Vaatemäng”. Valisin lühema ja tellisin Saksamaalt kogumiku “Paradies 3000” viimatimainitud novelliga.
Gert Prokopi leidsin ulmebaasist leiduvate retsensioonide põhjal. Tellisin siis kogumiku “Die Phrrks” ning kahest mulle võrdselt meeldinud loost valisin novelli “Kasperle on jälle siin”, sest seda polnud baasis tutvustatud.
Wolfgang Jeschke loomingu kaal ja tegevus saksa ulme edendamisel on sedavõrd suur, et tema valikus kõhklusi polnud. Ulmebaasis kiideti Jeshke novelli “Nekyomanteion”. Tellisin siis kogumiku “Schlechte Nachrichten aus dem Vatikan”, lugesin läbi ja tõesti – ”Nekyomanteion” oli selle kogumiku parim. Kui kevadel 2010 sain ühenduse autoriga, siis selgus, et jutu õige pealkiri on “Nekromanteion”. Ta saatis mulle ka oma kulu ja kirjadega 2001. a välja antud uhke raamatu, milles on ülalmainitud jutt saksa ja inglise keeles. Akvarellillustratsioonid on teinud Jörg Remé, eksemplare 150 ja igas raamatus on kirjaniku ning kunstniku signatuurid. Seninähtutest kauneim ulmeraamat!
Andreas Eschbach on viimase pooleteist aastakümne edukaim ulmekirjanik Saksamaal. Autori koduleheküljelt leidsin tema debüütjutu ”Juuksevaibakudujad” ja kuna novell meeldis mulle väga, tellisin ning lugesin läbi ka samanimelise rahvusvaheliseltki auhinnatud romaani. Oli hea küll. Kirjanikku esindas agent, kuid alla kolmesajase tiraaži puhul lubas ta novelli eesti keeles tasuta avaldada.
Johanna Sinisalo mitmekülgne looming on väärt, et eesti lugeja seda rohkemgi tunneks. Valisin krüptoajaloolise novelli ”Üheksa savipotti”.
Petri Salingi vääris minu arust tõlkimist. Kuigi mulle endale meeldivad väga tema metakirjandusse kalduvad novellid Borgese, Calvino, Shakespeare’i ja Doyle’i loomingu baasil, näivad need eesti lugeja külmaks jätvat. Sestap valisin tema mahukast jutuloomingust teaduslikku fantastikat