murdub, varjub raamide taha.
Ei tea, kas seal jääb pidama?
Võib-olla on inimeselgi raamid selleks,
et praod pidama saaks? Et ei jookseks
nii-öelda lõpmatusse?
Lõpmatus pole pragusid täis,
ikka peegelsile:
pane peegel surnu huultele – sile;
aga elu hingab ja hammustab peeglisse pragusid,
hõõrub ja uuristab õnarusi...
Issand, Sa ju saadad oma Ingli
mu huuli peegeldama.
Et siis oleks sellega justkui kõik korras?
Luulekogu