Paul Pajumaa (89) suureks unistuseks oli saada elukutseliseks poksijaks. 1940. aastal tuli Pajumaa Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile. Sõja aastatel aga ei leidunud noorele punaväelasest rusikamehele enam ühtegi väärilist vastast isegi Leningradi sõjaväeringkonna esivõistlustel, mille ta ülekaalukalt võitis. Nõukogude sõdurina tuli noorel mehel osaleda ka veristes tapatalgutes Velikije Luki all.
Paul Pajumaast oleks saanud pärast sõja lõppu asjade normaalse käigu korral kindlasti silmapaistev poksikuulsus. Ent sellele tõmbasid jäädavalt kriipsu deserteerimine nõukogude sõjaväest ning metsavenna elu.
1945. aastal langes Pajumaa NKVD kätte ning saadeti aastateks Kaug-Põhja trahvilaagritesse, kus tal tuli samuti päev-päeva kõrval rusikatega enda eest seista. See aga ei olnud enam mõistagi aus võitlus poksiringis võidu peale – tihtipeale oli elu mängus.
Juba aastakümneid pole keegi suutnud lüüa tema lausa uskumatuid rekordeid sangpommi rebimises – pensioniealisena on Pajumaa tõstnud kahepuudast sangpommi 320 ning ühepuudast 1010 korda.
Oma mälestusteraamatus meenutab raudkõva vaimu ning veel kõvemate rusikatega endine raskekaalu poksija oma karmi eluteed läbi Velikije Luki tapatalgute, kurikuulsa Patarei ning Kaug-Põhja vangilaagrite.