Surmatango

Juri Võnnõtšuki romaan „Surmatango” on nagu vana Lviv ise: natuke müstiline, natuke boheemlaslik, korraga traagiline ja pööraselt elurõõmus. See on lugu neljast sõbrast – ukrainlasest, poolakast, sakslasest ja juudist –, kelle teed ristuvad sõdade, armastuse, kaotuste ja ajaloo kõige süngemate hetkede keskel. Ning ometi jääb kõige tähtsamaks nende sõprus, mis peab vastu isegi siis, kui ümberringi laguneb terve maailm. Romaan liigub kahel ajatasandil: Teise maailmasõja eelses ja aegses Lvivis ning tänapäevas. Kuidas need kaks liini lõpuks kokku saavad, seda Võnnõtšuk muidugi niisama lihtsalt ei reeda – ta mängib lugejaga nagu osav tänavamuusik akordioni. Lisaks iidse käsikirja dešifreerimisele, salapärase „Surmatango” legendile ja Janivski koonduslaagri võikale loole mahub raamatusse veel päris kriminaalne juhtum, samas on seal ka armumisi, kabalistlikke vihjeid ja musta huumorit. „Surmatango” ei ole lihtsalt ajalooline romaan. See on raamat mälust, sõprusest ja sellest, kuidas inimesed püüavad ka kõige hullemal ajal jääda inimesteks. Ja mis peamine: hoolimata surmast pealkirjas on see üllatavalt elujaatav raamat. Juri Võnnõtšuk (snd 1952) on üks tuntumaid nüüdisaegseid Ukraina kirjanikke. Lvivis elava autori loomingus põimuvad ajalugu, müstika, huumor ja traagika. Tema romaan „Surmatango” pälvis 2012. aastal BBC Ukraina aasta raamatu auhinna. Võnnõtšukki on nimetatud Ukraina Umberto Ecoks, Bohumil Hrabaliks või Jorge Luis Borgeseks, aga tegelikult on ta täiesti omaette nähtus: kirjanik, kes suudab panna ajaloolise tragöödia kõrvale absurdse nalja nii, et lugeja kord naerab ja järgmisel leheküljel juba vaikib mõtlikult. Tema Lviv lõhnab kohvi, tubaka, vihma ja saladuste järele – ning pärast selle raamatu lugemist tekib tunne, et oled seal ise ära käinud. „Juri Võnnõtšuki „Surmatango” algab nagu tundlikult Ukraina olevikku ja mitmekihilist minevikku lugeja ees lahti laotav eepiline saaga, aga üsna pea kasvab see lugu üle borgeslik-hesselikuks fantasmagooriaks, milles miski ega keegi pole tingimata see, millena näib. Ning kirjutatud on nii, et tunned nii pliidil valmivate toitude või turulettidele laotatud hea-parema lõhna kui adud ka higipiisku juhusliku teekaaslase niiskes peos.” – Rein Raud