Rukkileib on üks eestlaste rahvusliku identiteedi sümbol. Sajandeid oli leib maarahvale mitte ainult põhiline toit, vaid väljendas ka perekonna toimetulekut, jätkusuutlikkust. Õiguse valmistada leiba müügiks – see oli kaua võimalik enamasti ainult linnades – üritasid võimud kinnistada pagaritele kui oma ala meistritele. Harilikult see täiel määral ei õnnestunud ja nõnda pääsesid sellele sissetulekuallikale ligi ka teised. "Tööstuslikust leivatootmisest Eestis" püüab pakkuda vastuseid küsimustele, kes tegid leiba, millist leiba tehti ja miks.