Edgari auhinnale kandideerinud Hallie Ephroni sulest on ilmunud psühholoogiline põnevik, milles üks noor naisterahvas naaseb oma kunagisse kodukanti, omanäolisse jõeäärsesse Bronxi elurajooni, ning avastab, et tema ema majast on saanud paras seapesa...
„Ära seda meest minu äraolekul majja lase.” Need on sõnad, mille Mina Yetneri naaber Sandra Ferrante sosistab, enne kui kiirabi ta haiglasse viib. Mina kirjutab sõnumi üles – üheksakümne ühe aastasena peab ta enam-vähem kõik üles kirjutama – ja helistab Sandra tütrele Gingerile, teatamaks, et tema ema vajab taas abi.
Evie Ferrante on jahmunud, kui tuleb telefonikõne õelt: sedapuhku on Evie kord vaadata, millega ema on hakkama saanud. Ent ema koju jõudes näeb Evie ehmatusega, et maja on kohutavas seisus. Kuni ta seal koristab ja korda loob, avastab ta palju hämmingut tekitavaid asju: garaažis on kallid vägijoogid, tunduvalt hinnalisemad kui see kraam, mida ema harilikult joob, ja seinal on uus lameekraaniga teler. Kust see raha küll tuli? Vastuseid otsides pöördub Evie Mina poole. Viimasel ajal on Minal ette tulnud vahejuhtumeid, mida ta ei oska seletada, ning Mina õepoeg Brian üritab veenda oma tädi kolima vanadekodusse, kus teda kõigiti abistataks. Ehkki Mina on sellele vastu, ei ole see Evie meelest sugugi paha mõte. Aga enne kui Mina kuskile läheb, peab ta aitama Eviel välja selgitada, mis tolle emaga toimub – ning kui Evie viimaste kuude sündmustesse süüvib, hakkab päevavalgele kerkima hoopis suurem ja pahaendelisem lugu.
