Üks roll vanemat Eesti maalikunsti vaadates võiks olla näiteks üllatunu oma. Üllatuda võiks ennekõike küsimuse üle, miks ikkagi ühel hetkel hakati värvidega kujutama enda ümber, enda sees ja mujal paiknevaid vorme ja impulsse?
Värvid ei kopeeri üheselt looduses esinevaid toone, vaid on lõuenditel muundunud abstraktsemateks, segunenumateks, kõneledes pigem kunstniku emotsionaalsest ja hingelisest seisundist või kontseptuaalsest vaatenurgast. Loodusest tõukuvad värvid saavad seega lisatähendused ning nad on muutunud loodusest teatud mõttes sõltumatuks. Olles küll juuripidi endiselt lepavõsas või jõekäärus on nad rakendatud juba hoopis kunstnike psühholoogiliste, emotsionaalsete ja teiste seisundite visualiseerimise ette.
Mahukas kataloog saadab Eesti Rahva Muuseumis toimuvat Enn Kunila kunstikollektsiooni näitust. Kataloog sisaldab 70 maali reproduktsiooni ja Eero Epneri teksti „Maalikunsti lühilugu. Fragmente Enn Kunila kollektsiooni põhjal“.