Olen alati paks poiss olnud. Ka siis, kui ma ise seda ei arvanud. Natuke narriti, natuke tõugati – ei midagi erilist. Sellest ajast, kui olen iseenda peremees, pole ma üldiselt ühelegi ahvatlevale pahele ei öelnud või pead vangutades risti ette löönud. Söök olgu maitsev, jook joovastav ja nali nabani. Selline suure leegiga põlemine oli tegelikult kuradima lõbus. Võisin süüa pool siga, loputada selle alla liitri viinaga ja siis, kui laibad loetud, veel rahulikult vastu hommikut elamise ära koristada. Majapidamises enam sobivat kaalu polnud, aga kusagil küla peal olin saanud ära kontrollida, et kilosid oli turjale kogunenud 140. Kandsin auga hüüdnime Myrakas, mis mulle juba keskkooli ajal märja vihalehena külge kleepus.
Siis tuli see va 5. jaanuar, mida võin ilma igasuguse liialduseta pidada oma teiseks sünnipäevaks. Teatasin kallile kaasale, et lähen tuulutan end pisut. Ega mul mingit sihti olnud, tegin lihtsalt ühe tiiru Kantrekülast Männimäele ja tagasi. Nutikell väitis, et see oli umbes neljakilomeetrine ettevõtmine. Ise tundsin muidugi, nagu oleksin jalgsi Riias ära käinud. Suuri plaane ma seada ei tahtnud, aga salamisi mõtlesin, et kui paar korda nädalas säärase ringi viitsiks teha, nõuaks aasta sportlase vimpli välja küll.
Myrakas on Sakala ajakirjanik, kes kaks aastat tagasi otsustas endalegi ootamatult igapäevaselt Viljandis ja selle ümbruses jalutama hakata. Tema keskmine kõnnitiir oli 8 km ja seda käis ta iga ilma ja tujuga.
Trennipäevik annab meile ausa sissevaate ühe tervislikkuse valmidusega, kuid oma pahedega keskealise mehe püüdesse muutuda paremaks, ilma et ta oma põhiloomust muudaks. Kahe aastaga kõndis Myrakas maha umbes 6000 km ja kaotas kehakaalust 40 kg.
