OSA 2: Jaak Urmeti ehk Wimbergi lugemissoovitused!
Jätk Wimbergi lugemissoovituste OSA 1-le.
Mulle meeldib Bradbury lause ja ütlemise rütm. See on kujundirohke ja sugestiivne ning seetõttu on seda ka kindlasti raske tõlkida. Ent ma ei kujutaks ette, et loeksin Bradburyt originaalis, inglise keeles, ma tahan seda võlu kogeda endale kõige lähedasemas keeles. Olles kirjandusõpetaja, olen ka oma õpilastel tungivalt palunud, kohati isegi nõudnud, et nad väljaspool inglise keele tunniks vajalikku ei loeks ilukirjandust inglise keeles, vaid ainult eesti keeles. On üllatav, et isegi juba 7. klassi õpilastel on tugev kalduvus võtta lugeda ingliskeelset proosat. Nemad ütlevad siis, et eestikeelne tõlge on halb. Mina jälle vastu õpetan neid märkama raamatu tiitellehel ja selle pöördel kirjastust ja tõlkijat ning tegema iseseisvalt vajalikke üldistusi. Siis nad ütlevad, et eestikeelne valik on väike. Mina seepeale, et minge raamatukokku ja vaadake seda valikut, mida väikseks nimetate.
„Võilillevein“ on minu jaoks väga erilise kirjaniku tõeliselt võimas romaan. Näiliselt räägib see – taaskord! – poisikestest, aga tegelikult räägib see elust. Lüüriliselt, lihtsalt, humanistlikult ja kaunilt. Mulle nii meeldib see vanaema, kelle köögis on kõik segi ja sassis ning kes just seetõttu valmistab maailma maitsvamaid roogi. Nii tähenduslik on minu jaoks raugast koloneli tegelaskuju, kes linnakese poistele kehastab Ajamasinat, sest mehe mälestuste kaudu rändavad justkui ajas tagasi ka poisikesed. Arusaamine sellest, et elad, vanakraamikaupmees Jonas, kes muudab vana uueks ja viib ära vana, et see kellelegi muutuks taas uueks, vanavanaema suremine vaikselt enda ette mõtiskledes ja rahulolevalt kuulatades, kuidas kogu maja allpool elab ja tegutseb, joovastus suve saabumisest ja suve lõpp, mida tähistab verandalt võrkkiige ära viimine, ja loomulikult vein võililledest, suve ilusate päevade jäävuse sümbol – ma võiks pikalt nimetada selle raamatu kilde ja seiku. Millega Bradbury toob välja inimese elu ja selle olemust.
3. Toomas Kall „Paunvere lõpp“
Toomas Kall, kunagine karikaturist, vahepealne stsenarist ja alatine humorist, on minu jaoks üks neid tänapäeva Eesti kirjanikke, kelle loomingusse ma ikka hea meelega vaatan ja kes mu kodusel riiulil on käepärases kohas.
Kall on suurepärane humorist. Seejuures ei valda ta mitte ainult huumorit, vaid ka sõna – oskab kirjutada ning on ääretult sõnatundlik. Sel viisil on ta midagi hoopis enamat, kui tavaline humoreskikirjutaja, kellesuguseid meil Pikri päevil oli palju ja mõni ehk nüüdki. Seda näitab ka „Paunvere lõpp“. Tegu on tekstiparoodiatega, kus parodeeritakse hulga eesti kirjanike stiili, sisuliseks lähtekohaks, aineseks Lutsu „Kevade“. Ehk siis, nagu ütleb ka alapealkiri - kuidas eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid. Kokku on raamatus 69 paroodiat 26 kirjanikult, teiste seas võetakse ette Lennart Meri, Mihkel Mutt, Holger Pukk, Mart Juur, Jaan Kross, Viivi Luik, Peeter Sauter. Mehis Heinsaare ja Jan Kausini välja.
Kindel on see, et seda raamatut lugedes naerab kõige lustlikumalt see lugeja, kes on parodeeritavate kirjanike ja nende teosega kursis. Kui ikka tead, kuidas Lennart Meri „Hõbevalge“ on üles ehitatud ja mismoodi kõlab Sauter igas oma raamatus. Selliselt on Kalli vaimukus terav ja sähviv, sädelev ja särav. Lugejana naudid, kuidas parodeerija on ära tabanud parodeeritava stiilile olemusliku ning seda oskuslikult jäljendab. Kas või indrekhirvelikult puhasklaari jambi lennutades või Ilmar Trulli lastevärssi järele aimates. Mats Traadi puhul on vormiks muidugi Harala elulood, mis nüüd muutuvad Palamumäe (= ühendvorm Palamusest ja Traadi romaanisarja tegevuskohast Palanumäe talust) elulugudeks. Armastagem huumorit, ja hinnakem, väärtustagem, seda on väga raske luua, kuid vajadus selle järele on suur.
4. Leelo Tungal „Neitsi Maarja neli päeva“
Leelo Tungal on tuntud peamiselt lasteluuletaja ja laulusõnade autorina, kuid siin on tegu teekonnajutustusega, mille vaste filmikunstis oleks road movie.
Kirjutatud 1970-ndate lõpus, ilmunud esmakordselt 1980. aastal. Sündmustik leiab aset kaasajal, kuid põhineb suurel määral autori noorusmälestustel. Kui tegin Tallinna Televisioonis kultuuriloolist vestlussaadet „Inimese mõõde“, siis käisin 2016. aastal võttegrupiga külas ka Leelo Tunglal Ruila kodus, ning muu hulgas rääkis Tungal sellestki raamatust. Topeltsaade on täismahus nähtav YouTube’is, huviline on lahkelt palutud vaatama ja kuulama, Maarjast on juttu 2. saate viimases veerandis.
Iseenesest on tegu muidugi mitte ainult teekonna-, vaid ka noorsoojutustusega. Ent Tungla tekst ses raamatus on mõnuga loetav täiskasvanulegi. Isegi täiskasvanud meeslugejale, ehkki raamatus tegutsevad peaasjalikult tüdrukud. See on tahe, humoorikas tonaalsuses kirja pandud realism.
Mis siin siis toimub? Kaks tüdrukut, 16-aastane Maarja ja tema sõbranna Stiina, ragistavad läbi Eesti, Tallinnast Tartu poole. Aimu saab tüdrukute lähedastest, suhetest, koolielust, sõpradest, mõttemaailmast. Omajagu ruumi pühendatakse noorte kirjandushuvile, mis Tartusse jõudes võtab päris groteskseid vorme. Jah, kõlab nagu noortekas. Aga ausõna, see on midagi enamat. Sõnatundliku ja detailitäpse kirjaniku pilt nõukogude eesti noortest, mille taustale kerkib 1970-ndate nõukogude eesti eluolu laiemalt. Võiks ka öelda, et girl power, sest Maarja on asjalik ja endaga toime tulev jalad-maas-tüdruk.
5. Juhan Smuul „Viimane laev“
Ma oleks seda raamatut ka siis esile tõstnud, kui ei oleks olnud kevadisi ja suviseid sõgedaid rünnakuid autori suhtes. Kuid nüüd ma teen seda veelgi otsustavamalt.
Sunniviisiline osalemine küüditamise aktsioonis küüditatutest maha jääva vara üles kirjutajana – olgem ausad, see ei ole mingi selline süütegu, mis vääriks küüditajaks nimetamist, autori tühistamist ning tema loomingu unustamist. Sunniviisil oleks sama teinud mina, oleksid sama teinud sina. Ideaalseid inimesi ei leidu, ka mitte nüüdsete nuiaga vehkijate ridades. Vaibugu kiirelt see rumal tõmblemine, millest peaasjalikult üritatakse välja tõmmata poliitilist profiiti.
Ma olen Smuuli elu ja loomingu vastu suurt huvi tundnud juba ülikooliajast peale. Ma ei kõhkle teda nimetamast eesti 20. sajandi üheks tippkirjanikuks ning asetamast teda kaalult Tammsaare ja Krossi kõrvale. Oma luuleperioodil luuletas ta tuliselt ja säravalt, oma proosaperioodil muutis ta iga oma teosega kirjanduse nägu uuemaks ja vabamaks, oma näidenditega oli ta samuti muutja ja uuendaja. Seda kõike mehena, kes ei olnud saanud mingit märkimisväärset haridust, ainult loomupärase andekuse toel. Fenomen.
Ma tahaks iseloomustada Smuuli mehena, kes oli nii inimesena kui ka kirjanikuna aus, siiras, vahetu. Kui kirjutas stalinistlikku luulet, siis ise tõemeeli uskudes sellesse, millest kirjutas. Kui tahtis karikeerida ennast täis lollpäid, siis nii kirjutaski – ja tulemuseks oli skandaalne „Polkovniku lesk“. Ja nii edasi.
Ma olen kuulnud paljudelt eri inimestelt, kes Smuuli tundsid, tema kohta jutte ja lugusid ning kõige selle põhjal kinnitan ma, et Smuul oli, nagu ütlesin, aus, südametunnistusega, heatahtlik inimene, kelle puhul – ja nüüd ma rõhutan kogu jõuga – ei ole vähimatki märki sellest, et ta oleks kellelegi väljaspool värsiilma isegi siga keeranud, rääkimata millestki tõsisemast. Selliseid asju oleks mäletatud oi kui hästi, arvestadades, kui läviv, tuntud ja kaugele nähtav Smuul oli. Maksimaalselt võis ta ägedushoos öelda midagi järelemõtlematut, olla tobedalt väiklane ning vales kohas trotslik ja kangekaelne, aga kes nendest pattudest prii oleks. Seega olen veendunud, et kokkupuude küüditamisega andis mehele ränga psühholoogilise hoobi. Mis seda kinnitaks? Ei olnud ju aeg, mil oleks südant kuhugi tühjaks puistatud, eriti veel jälgi jättes. Kuid ma panen, Smuuli elu ja loomingu hea tundjana, kokku teada olevad liidetavad ja saan x-i koha peale sellise summa. Üks kirjanikust kolleeg, tollaste olude hea tundja, kunagi vihjas sellele, kasutades selliseid sõnu: Juhan Smuul ja Debora Vaarandi kõlisesid pärast stalinistlike repressioonidega kokkupuutumist nagu mõrased anumad.
Luulekogumik „Viimane laev“ on tehtud hästi ja läbimõeldult: väike stiilne, väljapeetud, sümpaatne meenutus Smuulist tema 100. sünniaastapäevaks mullu veebruaris. Kunagi võiks olemas olla kogu Smuuli luuleloomingut sisaldav koondteos, sest selline veel puudub, nõukogude aja lõpul ilmnud siniste kaantega kogutud teoste sarjas on luuleköiteid kaunis hõredaks rehitsetud, noorusaja tuliste värsside arvel. Aga asjata – suure luuletaja kõik värsid väärivad kogumist ühiste kaante vahele, poliitikast sõltumata. Üldse, poliitika pidagu molu kinni, kui kirjandus kõneleb. See kehtib ka tänapäeva Eesti Vabariigi poliitika kohta. Poliitikud täna on ja homme ei ole, kirjanikud ja nende sõna jääb.
Lugemissoovituste nimekiri:
- Liina Lukas (koostaja) „Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad“
- Ray Bradbury „Võilillevein“
- Toomas Kall „Paunvere lõpp“
- Leelo Tungal „Neitsi Maarja neli päeva“
- Juhan Smuul, „Viimane laev“
- Fr. R. Kreutzwald „Eesti rahva ennemuistsed jutud“
- Kalju Kruusa „Äädikkärbsed“
- Oskar Luts, „Tootsi pulm. Argipäev“
- Oskar Luts „Sügis“
- Eduard Vilde „Pisuhänd“