Wimberg (kodanikunimega Jaak Urmet) on üks omanäolisemaid ja andekamaid eesti kirjanikke.
Alates 2010. aastast on Jaak Urmet olnud vabakutseline kirjanik, toimetaja ning stsenarist. Tema looming hõlmab nii proosat, luulet kui ka näidendeid, mis on suunatud nii noortele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on Jaak avaldanud mõtlemapanevaid arvustusi ja esseesid peamiselt kirjanduslikel teemadel. Samuti on ta mitme emakeeleõpiku kaasautor. Hetkel on Jaak tegev ka Saue Koolis, õpetades seal 7.-9. klassidele kirjandust ja eesti keelt.
Septembris on Apollos fookuses noorte vaimne tervis. Solarise Apollo raamatupoes toimuvad kirjanduse ja vaimse tervise teemalised kohtumisõhtud, mille raames saavad kõik huvilised tulla kuulama 13.09 kuupäeval ka Wimbergi ennast.
Wimbergi mitmekülgne panus kirjandusmaailmas ja haridusvaldkonnas on jätnud sügava jälje – seetõttu palusime kirjanikul jagada Apollo raamatusõpradega ka enda üldisemaid lugemissoovitusi, millega on ühel või teisel moel tekkinud soe suhe.
Lisaks uurisime kirjanikult, milline lugeja ta ise on, millist kirjandust eelistab lugeda ning milliseid mõtisklusi ta omab lugemise ja raamatute kohta laiemalt. Head avastamist!

Ma olen varajasest lapsepõlvest peale armastanud kirjasõna. Selle varajase kirjasõnalapsepõlve algus jääb nüüd minust pea nelja aastakümne kaugusele. Minu lugemiseelistused ja -tavad on selle aja sees kindlasti palju muutunud.

Kui vaatan praegu raamatupoes olevat ja seal lähiminevikus olnut, siis pean nentima, et otseselt on selle hulgas vähe raamatuid, mida ma oleks klassikalisel viisil, s.o kaanest kaaneni läbi lugenud. Ja eriti vähe on selle loetu hulgas ilukirjandust. Selline kirjanik siis? Ent ma elan kirjasõnamaailmas juba ammu teistmoodi.

Ei tasu unustada, et hetkel raamatupoes müügis olev on ainult killukesekene eestikeelsest, Eestis ilmunud või Eestiga seotud raamatuvaramust. Poesaali valgusesõõrist väljaspool ümbritseb meid tegelikult üüratu kirjasõna džungel, eesti ökosüsteemiga rohkem kooskõlas olevat sõna kasutades padrik, kust pilk juba läbi ei tungi (kuid suurte euroopa kirjandustega võrreldes on see ikka veel liiga kultuurmets!) ning kus on oma koha leidnud mitme sajandi kirjanikud ja nende looming. Eeskätt kohtume nendega antikvariaatides ja mujal raamatute järelturul, aga loomulikult ka raamatukogudes. Ei tasu unustada sedagi, et uued raamatud saavad poes tähelepanu nautida ja oma esmases värskuses ostjat oodata umbes aastakese, siis peab suurem osa neist riiulil vabastama ruumi uutele tulijatele ja leidma oma koha selles padrikus. Seega vaatame kirjasõna ikka laiemalt.

Ma ragistan selles padrikus risti ja põiki ning mu seiklused ja elamused on rikkad ja põnevad. Suudan orienteeruda kõigis nendes viies sajandis, mis eestikeelsel trükisõnal pikkust. Kahe aasta pärast tähistab eesti kultuur 500 aasta möödumist esimesest kindlalt teada olevast eesti keeles trükitud raamatust! Ja seda on vähe muidugi, võrreldes ladina keelega ja mitmete Euroopa suurkeeltega.

Niisiis, mida loen ja kuidas loen? Mulle meeldib raamatute sisu uurida, sellega läbimarsil tutvuda, puhuti jäädes hoolikamalt sirvima, lõikude, lehekülgede, peatükkide pikkuste kahmakatena läbi töötama, lugema, kui miski eriti huvi pakub. Ajalooraamatud, mälestused, käsiraamatud, monograafiad, publitsistika, kirjavahetus, antoloogiad, kunstialbumid, teatmeteosed… Meelsasti võtan aastakäikude kaupa ette vanu ajalehti ja ajakirju. Suudan suuri tekstimassiive niimoodi kiirkorras läbi töötada, leida sealt seda, mis mind huvitab. Ehkki vahel loen midagi ka täismahus korralikult läbi.

Olen oma lugejapilgu ihunud pingsaks ja teravaks. Loetust tõstan välja fakte, seiku, huvipakkuvat materjali, kinnistades selle süstematiseeritult mällu. Tunnen, kuidas mu mälu muutub aina rikkamaks ja inforohkemaks, ning see on hea tunne. Veelgi parem tunne on mälust midagi üles leida just sellelt kohalt, kuhu see sai pandud! Niisiis, ma ei kuluta aega kõige hoolikale, sõna sõnalt läbilugemisele, nagu paljud teevad, sest kõike ei pea täismahus läbi lugema. Kui kõik täismahus ette võtta, peab piirduma vähesega. Aga ma tahan palju! Hooga haaran olulise – teades edaspidi, mis allika juurde tagasi pöörduda, kui vaja veelgi täpsemat infot. Neid kordi on olnud palju, kus olen saanud teistelegi olla abiliseks, nimetades allikaid, kust nad saavad endale vajalikku.

Niisugune lugemisviis on suuresti välja kujunenud minu kirjandusloolase töö käigus, rahuldades ülihästi professionaalseid huve, ja loomulikult kehtib see kõik ikkagi mitte-ilukirjanduse kohta, sest ilukirjandust ei ole mõtet niimoodi tükati ja ülelibisevalt lugeda. Veidi kummaline on siinkohal üles tunnistada, et tänapäevase, n-ö jooksva ilukirjanduse lugemisega läheb mul väga halvasti. Vähe ei puuduks, et ma ütleks nagu blondiin, et mis ma neist teiste mõtetest loen, mul on endal ka pea otsas ja oskan ise ka mõelda! Aga ma siiski ei ütle nii.

Ma kindlasti loen, armastan ja vajan luulet, nii minevikulist kui ka tänapäevast, sest luuleteksti mõttetihedus, sõnaline intensiivsus sobib mu rahutu lugejalaadiga. See ilmselt pole ainus ega isegi mitte esmane põhjus. Ma olen ise luuletaja, ma lihtsalt armastan luulet. Aga küllap eeskätt sellepärast armastangi, et see on tihe ja intensiivne. Tahaksin tänapäeva luuletajatest esile tõsta Andra Teedet, Jürgen Roostet, Kruusa Kaljut, Kristiina Ehinit. Luuletõlkijaks asudes olen avastanud end August Sanga kooli usina õpilasena. Tihti võtan riiulist Arvi Siia, Sass Suumani, Juhan Smuuli, Priidu Beieri, Johnny B. Isotamme (ja teiste) luuletusi. Mul on kodus vähemalt 8 meetrit riiulipinda luuleraamatute all, s.o neli mind ühtejutti panna.

Kui tänapäevast rääkida, siis mulle meeldivad Andrus Kivirähki proosaraamatud ja näidendid. Olavi Ruitlase, Mari-Liis Müürsepa proosa. Olen näitekirjanduse (eriti Kivirähki) varmas lugeja, ja ega seegi pole päris tavapärane, sest näidendite lugemist enamik inimesi väga välja ei kannata. Ja siis loen ma aeg-ajalt üle üpris ühtesid-samu häid vanu juturaamatuid, tundes lihtsalt naudingut heast ja tuttavast tekstiseltsist. Näiteks vist küll iga aasta loen läbi jälle Lutsu „Suve“. Iga paari aasta tagant Kivirähki ja Juure „Wremja“, Ruitlase „Naise“ ning Jerome K. Jerome’i „Kolm meest paadis“. Sekka kahman midagi oma vanade lasteraamatute riiulilt. See ei ole enam mitte niivõrd lugemine, kuivõrd rõõm tekstitaguses maailmas taaskord ära käimisest meeldiva autori seltsis. Raamat on nagu uks kohta nimega Ära, ja nii paljud kirjanikud pakuvad seda head ärakäimiskohta. Heas kohas võib ju ometi palju kordi käia, nagu näiteks mõnes spaas või restoranis. Ma asetan sesse ritta ka omajagu raamatuid.

Apollo soovil nimetan mõningaid hetkel nende poodides müügil olevaid raamatuid – ma ei tahaks nimetada seda nimetamist soovitamiseks, sest igaüks peab suutma ise poes valikut teha, vastavalt oma maitsele ja huvidele. Olgu see loend lihtsalt tähelepanu juhtimine, et sellised raamatud on, ja et mul on nendega nii- või naasugune soe suhe.

1. „Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad“

See raamat annab aimu, millega ma olen viimased kolm-neli aastat usinalt tegelenud.
Eesti kirjakultuur on nähtus, mida ei saa paika panna üksnes Wanradti-Koelli katekismuse, Georg Mülleri ja Kristjan Jaak Petersoniga, pelgalt eestlasest ja eestikeelsusest lähtudes, vaid see on palju laiem nähtus. Juba maa-ala, kus meie kirjakultuuri teke aset leidis, ei piirdu ainult tänapäeva Eesti Vabariigiga, vaid see hõlmab ka Põhja-Lätit, moodustades kokku Liivimaa, kesk- ja varauusaja tähenduses. Piirkond Tallinnast Riiani ja Kuressaarest Narvani oli piirkond, kus sündis tasahilju eesti (lõpuks eestikeelne) kirjakultuur.

Niisamuti ei saa lähtuda siin ainult eestikeelsusest või jälgida põlisasukatest alamklassi tegutsemist. Eesti kirjakultuur sündis Euroopa kirjakultuuri järelhoovuses, meie kandis ladina, alamsaksa ja saksa keele põhjal. Alamkiht, meie bioloogilised ja geneetilised esivanemad, lugeda ja kirjutada ei osanud, kohati kuni isegi 19. sajandi lõpuni. Isegi Pearu tegelaskuju prototüüp ei osanud allkirjaks muud sirgeldada kui kolm risti. Intelligentsiks sellel Liivimaal olid kuni 19. sajandi teise pooleni saksa soost õpetlased. Miks meie esivanem kirjaoskusest eemal püsis, on muidugi pikem teema, kus tuleb nuhelda balti aadlikke, eriti mõisnikke, kellele oli tarvis oritööjõudu mõisapõllule, mitte haritud talupoega raamatu taha. Eestlaste saamine iseseisvaks kultuurrahvaks umbes sajand ja veidi rohkem tagasi on kõik ikkagi peaasjalikult aadli kiuste, mitte tänu aadlile. Kartuli, pojengide, korstna ja mannavahu eest aitäh ütelda ei ole selles kontekstis väga mõtet.

Kõik see muukeelne eellugu ja jõujoonestik tuleb eesti kirjakultuuri integreerida, see on loomulik ja orgaaniline eesti loo osa. Sellest see raamat räägibki. Palju on pilte, mida vaadata. Tekst pole teaduslik, vaid publitsistlik, mistõttu lugemine ei tohiks liigselt vaevanõudev olla.

Minu eesmärk kirjandusloolasena (aga ka kirjanikuna) on eesti kirjanduse sealpoolsemat osa ajas pikendada ja mahus suurendada. Et see meid ümbritsev džungel oleks veelgi sopilisem ja leidmisterohkem ning meie ajalugu väärikam ja värvikam.

2. Ray Bradbury „Võilillevein“

Ray Bradbury on minu jaoks väga eriline kirjanik. Ta looming haaras mind üleni endasse, kui olin veel koolipoiss. Muide, Bradbury looming kõneleb mingil väga tugeval määral just nimelt varateismelistele poistele. Olin nii lummatud, et isegi kirjutasin Bradburyle ja sain talt autogrammiga raamatu…

LOE EDASI SIIT.